Diftongide puhul on oluline, et selle mõlemad osised korralikult välja hääldataks. Ometi esineb mõne diftongi puhul rohkem kõrvalekaldeid õigehääldusnormidest.

I. Diftonge ea, oa, öa hääldatakse keele hoogsa laskumisega häälikute e, o, ö tavapärasest asendist veidi kõrgemal. Seepärast kõlavad need nagu ia, ua, üa (viatu pro veatu; süandama pro söandama) (Kraut, 2000). Selline hääldus on aktsepteeritud. Ka lõunaeestimurdelised ää-vormid sõnadest hea (~hää), pea (~pää), peal (~pääl) ja seal (~sääl) on kirjakeeles heaks kiidetud. Need vormid on tugevasti stiliseeritud ja poeetilise varjundiga.

II. Vastavalt õigehääldusnormidele ei tohi diftonge ae, äe, öe asendada kaksiktäishäälikutega ää ja öö.

Näide 1.

III. Samuti tuleb jälgida diftongide õe, eo, äo, õo hoolikat väljahääldamist.

Näide 2.

Loe lisaks!

Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia (lk 64-71). Tallinn: Avita.

Wiik, K. (1991). Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool.