Veaohtlikud diftongid

Diftongide puhul on oluline, et selle mõlemad osised korralikult välja hääldataks. Ometi esineb mõne diftongi puhul rohkem kõrvalekaldeid õigehääldusnormidest.

 

I. Diftonge ea, oa, öa hääldatakse keele hoogsa laskumisega häälikute e, o, ö tavapärasest asendist veidi kõrgemal. Seepärast kõlavad need nagu ia, ua, üa (viatu pro veatu; süandama pro söandama) (Kraut, 2000). Selline hääldus on aktsepteeritud. Ka lõunaeestimurdelised ää-vormid sõnadest hea (~hää), pea (~pää), peal (~pääl) ja seal (~sääl) on kirjakeeles heaks kiidetud. Need vormid on tugevasti stiliseeritud ja poeetilise varjundiga.

 

II. Vastavalt õigehääldusnormidele ei tohi diftonge ae, äe, öe asendada kaksiktäishäälikutega ää ja öö.

Näide 1.

VALE HÄÄLDUS

ÕIGE HÄÄLDUS

präägu

praegu

pääv

päev

päävitama

päevitama

kääs

käes

öölda

öelda

köötakse

köetakse

 

III. Samuti tuleb jälgida diftongide õe, eo, äo, õo hoolikat väljahääldamist.

Näide 2.

VALE HÄÄLDUS

ÕIGE HÄÄLDUS

tõõsti

tõesti

siob

seob

näutu

näotu

tõutama

tõotama

iDevice ikoon Analüüsi!
Kasutades vokaalitrapetsit, põhjenda, miks valmistab diftongide õo ja äo korrektne hääldamine mõnikord raskusi. Kuula tähelepanelikult kaaslaste kõnet ja leia sealt konkreetseid näiteid oma arvamuse illustreerimiseks.

Loe lisaks!

Hint, M. (2004). Eesti keele foneetika ja morfoloogia (lk 64-71). Tallinn: Avita.

Wiik, K. (1991). Foneetika alused. Tartu: Tartu Ülikool.