Igasugune eraldiseisvana väga kõva sõnana tunduv tehnoloogia on kasutu, kui ta ei sobi kogu süsteemi. Sest tuletame meelde, sõjavägi toimib ühtse süsteemina, meeskonnana, seega peavad kõik kasutatavad tehnoloogiad ja tehnoloogilised lahendused sellist tegevust toetama.

Iga uue tehnoloogia juurutamisel on oluline, et see oleks maksimaalselt ühilduv juba olemasoleva teadmusbaasi ja logistikaskeemidega. Mida see tähendab? Näiteks kui võetakse kasutusse uus juba kasutatava kaliibriga käsitulirelv, siis on oluline, et see oleks ühilduv olemasolevate lisaelementidega - salved, sihikud jne ning et selle süsteemi hooldus üksuste relvurite tasemel ei oleks väga erinev juba olemasolevate süsteemide omadest. Lahingsõiduki juures on oluline see, et sobiksid samad kütused, samad transpordivahendid ja -meetodid ning et tootmises ja hoolduses saaks võimalikult palju olemasolevaid vahendeid ja teadmisi ära kasutada.

Seega, oluline on süsteemi toimivus, iga uus kasutuselevõetav tehnoloogia peaks seda võimalikult vähe häirima. Alati ei ole see võimalik ning uus tehnoloogia nõuab näiteks uut hooldusbaasi või teistsuguseid oskusi vanemate süsteemidega harjunud kasutajatelt. Sellisel juhul tuleb tagada, et muutus oleks võimalikult väike ja võimalikult ratsionaalne.

Näiteks, uue lahingmasina käikuvõtmisel tuleb kasutada uusi tootmis- ja hooldustehnoloogiaid. Kas sellel on mõtet? Äkki oleks targem kõik lahingmasinad ühe põhimasina variatsioonide peale üle viia - lahingtanki, liikursuurtükki ja juhtimissoomukit eristaksid vaid paar unikaalset kergesti vahetatavat moodulit, põhiveok oleks aga sama? Logistiliselt oleks ju lihtsam, sest põhimasinad kasutavad samu teadmusbaasi, samu hooldusvõtteid, sama kütust ja varuosasid, seda ühist komplekti oleks vaja täiendada minimaalselt igale alaliigile vajalike elementide näol. See teeb kogu uue süsteemi juurutamise lõppkokkuvõttes odavamaks ja rakendamise efektiivsemaks ning lihtsamaks.

Tulles tagasi käsitulirelvade juurde. Kui üksuse taktika on juba sisse juurutatud - tegevuskavad konkreetsete olukordade lahendamiseks, mida on harjutatud ja mida osatakse rakendada -, siis iga uus käsirelvasüsteem ei pruugi enam seda efektiivselt täiendada, ükskõik kui edendprogrammina see relvasüsteem eraldiseisvana ei tunduks. Kui mingi täiesti uus süsteem ikkagi näiteks jalaväejakku juurde tuuakse, siis on vaja koolitada seda kasutavat spetsialisti, jao tegevust juhtivat ülemat uue süsteemi efektiivses rakendamises ning on vaja muuta ka kasutatavaid taktikaid, uue süsteemi nendesse sidumiseks.

Seetõttu on igasugune uue militaartehnoloogia väljatöötamine ja kasutusse rakendamine kahe otsaga küsimus. Tuleb küsida, et kas see ongi üldse mõistlik, kas saadav eelis kaalub üle kaasnevaid probleeme, näiteks muutusi logistikaskeemides? Kui uus tehnoloogia lahendab olulise vajaduse küsimuse, siis tuleb juurde küsida, kas sellest tulenevad muutused oleksid ka mõne teise tehnoloogia jaoks rakendatavad. Ehk kas on äkki otstarbekam rakendada ulatuslikumat moderniseerimisprogrammi?

Kui tõesti saab mingi hetkel põletav või lähitulevikus oodatav probleem uue tehnoloogia abil lahenduse, näiteks UAV abil vastase otsimine ja jälgimine, siis tasub uuest tehnoloogiast tulenev oluline eelis vastase ees üles võimalikud komplikatsioonid taktikas - näiteks kuidas neid ikkagi kasutada, kasvõi läbiotsimist korraldava üksuse toetamiseks. Seega muudetakse taktikat selliselt, et UAV ja maapeal oleva meeskonna töö sujuks võimalikult hästi. Sellega kaasnevad muutused koolitusprogrammides, nii sõjakoldes endas kui kodumaal. Seega ei piirdu muutus sõjaväes ainult UAV ja selle piloodi lisandumisega.
Miks on Eestil Leopard 2A6 lahingtankide soetamine keerulisem protseduur, kui mõnel 2A5 kasutajal nende moderniseerimine? Meil puudub baas lahingtankidega opereerimiseks - kuidas neid kasutada, kas eraldi või koos jalaväega, kuidas hooldada, kuidas tagada tankide varustamine kütuse ja lahingmoonaga lahingväljal, kuidas vedada neid harjutusteks polügoonile ja tagasi väeossa, kuskohast saada tankijuhte jne. Olemasoleva baasiga kasutajal piisab vaid olemasoleva vajadusel täiendamisega, meil tuleb suht nullist alustada. Kogu vajaliku oskuste ja teadmiste baasi loomine ongi tegelikult see kõige keerulisem osa, mis nõuab ka kõige rohkem resursse, tankide endite soetamine on kogu ettevõtmise juures kõige odavam ja lihtsam tegevus. Aga see ei tähenda, et sellest ettevõtmisest tuleb loobuda, vaid hoopis seda, et lisaks hüüetele "ostame 100 parimat tanki" tuleb mõelda ka eelpool nimetatud küsimustele ja leida neile vastused, selleks et uus loodav võimekus ka tegelikult toimima hakkaks.

Nagu öeldud, on muutused mõnikord õigustatud ja vajalikud. Aga see küsimus ei piirdu ainult sõjaväe tahtega, küsimus on ka puhtalt rahanduspoliitiline - isegi kõige efektiivsem ja süsteemi kui tervikusse sobitatav süsteem ei saa elujõuliseks, kuna kaasnevaid rahalisi kulutusi peetakse liiga suureks. Tihti on poliitikute arusaam sõjaväe tegevusest reaalsusest väga kaugel ning mingi projekti lõpetamise järel hakatakse hiljem ikkagi samale asjale uuesti mõtlema ning alustatakse sama asjaga uuesti.

Mõnikord on uue tehnoloogia väljatöötamise mootoriks just poliitiline tahe, soov säilitada oma sõdurite elusid, isegi siis kui see tähendab suurt rahakulu. Seega jõuame tagasi demograafia juurde - iga sõdur on väärtuslik ning asendamine keeruline. Seega tuleb kasutada rohkem tehnoloogiat ja kulutada rohkem raha, selleks et piirduda pidevalt uute sõdurite väljaõpetamise asemel olemasolevate täiendkoolitustega.

Siin tuletaks meelde Liitlasvägede ja tehnoloogia peatükis viidatud sõjapidamise põlvkondade teooriat, kus on põhjalikumalt selgitatud tehnoloogia ja taktika suhteid neljandas põlvkonnas, nii saadavaid eeliseid kui tulenevaid puuduseid. Kuna ma ei näe mõtet seda siia eraldi refereerida, siis palun lugege seda. Eestikeelne tõlge koos selgitava kommentaariga on loetav ka Kaitse Kodu! ajakirjas, nr. 1 /2010, saadaval Kaitseliidu maleva korrapidaja käest või veebiarhiivist (vt lisamaterjalide alt).

Nagu on pidevalt öeldud, sõltub tehnoloogia inimtegurist ning eelnevalt oli ka näha liitlasvägede suur toetumine erinevatele ja järjest keerulisematele tehnoloogilistele lahendustele. Mida see tähendab? Seda, et iga sellise tehnoloogia haldamine muutub ka keerulisemaks, nõudes paremat ja pikemat, seetõttu ka kallimat, väljaõpet, siia lisandub ka kandidaatide selektsioon - kas ongi üldse saada nõutud eelteadmiste ja oskustega isikuid. Sellest tulenevalt on ka iga spetsialisti elu ja tervise säilitamine lääneriikides muutunud primaarseks, kuna uue koolitamine ei ole kõige lihtsam. Siin tulebki sisse põhimõtteline vahe Talibani ja liitlasvägede vahel, kui jätkata Afganistaani teemal - liitlaste poolt iga hukkunud sõduri taganutmine ja selle vältimiseks kasutatavad kallid vahendid ja tehnoloogiad, Talibani poolt selle aspekti ärakasutamine ning valmisolek oma elu eesmärgi nimel ohverdada (näiteks suitsiidipommitajad).