Viirus nakatab B-rakke, null-rakke, veresoonte endoteelirakke ja perivaskulaarseid rakke.

HHV-8 kodeerib mitmeid valke, mis sarnanevad inimese valkudele ning mis ei lase nakatunud ja ümberkaudsetel rakkudel apoptoosi teel surra. Nende valkude hulka kuuluvad interleukiin-6 homoloog (kasv ja antiapoptootiline toime), Bcl-2 analoog (antiapoptootiline toime), kemokiinid ja üks kemokiini retseptor. Need valgud soodustavad polüklonaalsete Kaposi sarkoomi rakkude kasvu ja arengut.

Tuumor on hästi vaskulariseeritud, sisaldades ebanormaalselt tihedaid ja ebakorrapäraseid veresooni, millest lekib erütrotsüüte ümbritsevasse koesse. Tuumori ümbrus on põletikulises turses ja valulik.

Umbes 10 protsendil immuunkompetentsetel isikutel esineb HHV-8 DNA perifeerse vere lümfotsüütidedes, peamiselt B-rakkudes.

Kaposi sarkoom on kasvajaline haigus, mis esineb eelkõige AIDS'i patsientidel. Esmakordselt kirjeldas seda haigust Ungari dermatoloog Moritz Kaposi juba 1872. aastal, kuid haiguse viiruslik päritolu selgus alles 1994. aastal. Tegemist on süsteemse haigusega, mis väljendub peamiselt nahakahjustustena, millega võib kaasneda siseelundite haaratus. Nahalesioonid võivad olla erineva väljanägemisega - makulaarsed, täpjad, katutaolised, sõlmelised või eksofüütsed. Nende värvus on sageli punakas-violetne, kuid võib esineda ka musti või pruune lesioone. Kahjustuskoldeid võib olla üks või mitu. AIDS'i patsientidel paiknevad lesioonid sageli suus, näol või rindkere ülaosal, aga ka hingamisteedes või seedetraktis. Nende kasv võib olla väga aeglane või siis plahvatuslikult kiire, viimane on seotud kõrge suremusega.

Haigusel eristatakse 4 vormi:
1. Klassikaline Kaposi sarkoom, mis esineb eelkõige Vahemere piirkonnas või Ida-Euroopas elavatel vanematel meestel ning on aeglase kuluga;
2. Endeemne Kaposi sarkoom Sahara-aluses Aafrikas, mis on oluliselt agressiivsema kuluga ning haarab eelkõige alajäsemeid, ei ole seotud HIV-infektsiooniga;
3. Immuunsupressiooniga seotud Kaposi sarkoom, mis esineb peamiselt transplantatsiooni patsientidel;
4. AIDS'iga seotud Kaposi sarkoom ehk epideemiline Kaposi sarkoom.

Allikas: http://commons.wikimedia.org/wiki/File:Kaposi%E2%80%99s_sarcoma_intraoral_AIDS_072_lores.jpg?uselang=et

 

 

Primaarne efusioonilümfoom (PEL) on B-rakuline lümfoom. Ebaharilik on, et enamikul juhtudel esineb haigus pleura- või perikardiõõnes, seetõttu nimetatakse teda ka „kehaõõne-lümfooniks".

Castlemani haigus (nimetatakse ka angiofollikulaarseks lümfisõlme hüperplaasiaks ja lümfoidseks hamartoomiks) on haruldane lümfoproliferatiivne häire, mis võib olla süsteemne või haarata üksikuid lümfisõlmi. HHV-8-ga seostatakse just multitsentrilist Castlemani haigust.

HHV-8 levik on geograafiliselt piiratud (Itaalia, Kreeka, Aafrika) ning teda esineb eelkõige AIDS'i-haigetel.

Viirus levib eelkõige sugulisel teel, kuid võib levida ka süljega, samuti organtransplantatsioonil või vereülekandel.

Diagnostikas kasutatakse eelkõige lesioonide histoloogilist uurimist ning viiruse proteiinide määramist tuumorirakkudes.

Kaposi sarkoomi korral esinevate lokaalsete nahalesioonide raviks rakendatakse krüoteraapiat, lesiooni-siseseid süste vinblastiiniga, radioteraapiat, lokaalset immuunteraapiat (imiquimod'iga) või kirurgilist ravi. Laialdased lesioonid võivad vajada süsteemset kemoteraapiat ja immuunoteraapiat. AIDS'iga kaasnevate tuumorite puhul on efektiivseks osutunud HIV-vastane HAART ravi.

PEL ravi korral on tavalised kasvajate-vastased kemoterapeutikumid osutunud ebaefektiivseks. Selle asemel soovitatakse immuunsupressanti sirolimus ehk rapamütsiin. Tegemist on makroliidi tüüpi ravimiga, mis algselt arendati antifungaalse ravimina, kuid mida tänapäeval kasutatakse transplantatsiooni-järgse äratõukereaktsiooni vältimiseks.

Castlemani haiguse korral on HAART ravi HIV-positiivsetel patsientidel asjakohane. Katsetatud on ka atsükloviiri analooge ning monoklonaalseid antikehasid, kortikosteroide ja kasvajate-vastast kemoteraapiat.