Kaasaaegsete majandusteooriatega tutvudes saame aimu heaoluühiskonna tekke põhjustest ning teguritest. Kuhu on suundumas ühiskond uuel, 21. sajandil, seda näitab aeg. Erinevaid versioone pakuvad aga majandusteadlased hulgaliselt.

Riikide valitsused peavad üldisi ühiskonna arenguseaduspärasusi arvesse võttes kujundama riigi majanduspoliitika nii, et tagatud oleks riigi kodanike vajadused ja lubatud garantiid.

Euroopa vananev ühiskond toob valitsuste ette uued mured. Kust võtta rahaline kate vananevale elanikkonnale? Pensionid, sotsiaalsed tagatised ja muu seonduv nõuab üha suuremaid rahalisi ressursse. Pensioniea pikendamine on üks võimalus probleeme leevendada. Selleks aga, et vananev elanikkond oleks ka kõrges eas töövõimeline, elurõõmus ja aktiivne, tuleb panused teha juba palju varem. Tervislikud eluviisid, tasakaalustatud töö ja puhkus, eneseteostus ja elukestev õpe, terve ja turvaline elukeskkond on vaid mõned märksõnad inimeste heaolu kujundamisel, mis saaks tagada hea tervise ja töövõime ka kõrges elueas. Mingi piirini saab toetada riik, kuid sealt edasi peab tegutsema oma tervise nimel inimene ise.

Majandusteaduse ja liberaalse turumajanduse rajajaks võib pidada Adam Smith´i (1723 - 1790), šoti filosoofi, ühiskonna- ja majandusteadlast, kes 1776 avaldas "uurimuse riikide rikkuse iseloomust ja põhjustest" ("The Wealth of Nations"), kus ta väidab, et rikkuse allikaks on igasugune tulemuslik töö. Tööjaotus aga eeldab vahetusvahendi - raha olemasolu. Smith leidis, et parim ajend inimese tegutsemiseks on omakasu.

Järgnes pikk periood, kus majandusteadlased pidasid turgu stabiilseks, usaldusväärseks ja isereguleeruvaks.

John Maynard Keynes (1883 - 1946) inglise majandusteadlane, tänapäeva makroökonoomika rajaja, avaldas 1936 "Intresside, raha ja tööhõive üldteooria" ( "The General Theory of Employment, Interest and Money"), kus ta kutsus valitsusi aktiivselt sekkuma, kriisiolukordades raha juurde trükkima ning võitlema tööpuudusega. Ta ühendas rahvatulu, säästlikkuse, kapitalimahutused ja tarbimise suletud süsteemiks, mis pidi tagama riigi majanduse stabiilsuse. Keynes püüdis sobitada totaalsetele riikidele omaseid reguleerimisvahendeid demokraatlikele riikidele väites, et riik peab vajadusel sekkuma majandusse: riiklikud kauba- ja teenuste tehingud, töökohtade loomine jne. Keynes pakkus ka välja pääsetee kriisist: raha tuleb devalveerida, mille tulemusena saavad inimesed rohkem odavat raha, ostavad rohkem kaupu ja selle tulemusena tööpuudus väheneb ja majandus elavneb.

Keynes´i vastu astus Milton Friedman (1912 - 2006), USA tuntud majandusteadlane monetarismi doktriiniga, mis kinnitas, et neoklassitsistlik majandusteadus funktsioneeris piisavalt hästi. Friedman sai tuntuks kui vabaturumajanduse liberaalsete ideede propageerija. Ka tema toetas valitsuse sekkumist majandusse, kuid vaid piiratud valdkondades. Monetarismi põhimõteteks on: isikuvabadus, vaba konkurents. Eramajandus on põhimõtteliselt stabiilne, majandust ei tohiks mõjutada poliitilised otsused, raha on tähtsaim majandusmuutja.

Sotsiaalse turumajanduse rajaja oli Ludwig Erhard (1897 - 1977). Tema tuntuim teos on "Heaolu kõigile" (1956) väljendab põhimõtteid nagu turg on sotsiaalsete eesmärkide saavutamise s.h. klassierinevuste ületamise koht ja võimalus. Vaba eraettevõtlus ja konkurents on seotud riigi aktiivse sekkumisega majandusse. Kartellide keelustamine.