Inimese vereringe jaguneb kaheks.

Suur vereringe ehk kehavereringe algab südame vasaku vatsakesest, millest hapnikurikas veri paisatakse aorti. Aordist liigub veri arterite ja arterioolide kaudu kõigi kudedega seotud kapillaaride ehk juussoonte võrgustikku, kus toimub hapniku loovutamine läbi kapillaaride seinte kudedele ning süsihappegaasi, kusihappe ja teiste ainevahetusjääkide vastuvõtmine. Jääkaineterikas venoosne veri liigub kapillaaride venoossest osast peenikestesse veenulitesse, mis lähevad üle suuremateks veenideks. Need omakorda ühinevad ülemiseks ja alumiseks õõnesveeniks, mis suubuvad südame paremasse kotta.

Väike vereringe ehk kopsuvereringe algab südame parema vatsakesest, millest süsihappegaasirikas veri surutakse kopsuarteritesse. Kopsuarterite kaudu jõuab veri kopsudesse, kus kapillaarides antakse ära süsihappegaas ja veri küllastub hapnikuga. Hapnikurikas arteriaalne veri tuleb südame vasakusse kotta kopsuveenide kaudu.

Vere liikumine toimub südame töö tulemusena tekkiva rõhkude erinevuse tõttu veresoonestiku eri osades. Venoosse vere tagasivoolu aitavad vältida veeniklapid.

Puhkeolekus võtab verel ühe täisringi tegemine aega veidi üle 20 sekundi. Kogu kehas olev veri ei ole korraga kasutuses: kuni 50% sellest võib olla reservis maksas, põrnas ja nahaalustes kudedes, kust see vajadusel vereringesse suunatakse.