• Suurus 27-30 nm
• Kapsiid kuubiline
• Välisümbriseta
• Genoom (+)ssRNA

Viiruse kapsiid koosneb neljast polüpeptiidist (VP1, VP2, VP3 and VP4). Lineaarne genoom sisaldab RNA-d ja VPg valku.

Viiruse sissetungiväratiks on nina, suu või silmad. Infektsioon võib tekkida ka ainult 1 viiruspartiklist. Ninasekreedis on tavaliselt 500…1000 virioni/ml. Nakatunud rakud toodavad bradükiniini ja histamiini, mis põhjustabki nohu sümptomeid.

Interferoon võib piirata infektsiooni progresseerumist. Viirus indutseerib nasaalse IgA ja seerumi IgG tekke. Immuunsus on ajutine ning ei hoia ära järgnevaid infektsioone, peamiseks põhjuseks viiruse arvukad serotüübid (>100 serotüübi).

Viirus on tundlik happelise pH suhtes ja temperatuurile üle 33ºC. Tänu sellele tekivadki infektsioonid peamiselt ülemistes hingamisteedes.

Inimese rinoviirus on kõige sagedasem nohu tekitaja. Samuti võib rinoviirus tekitada teisi kergeid iseparanevaid ülemiste hingamisteede infektsioone.

Haigus algab tavaliselt aevastamisega, peagi järgneb rinorröa (“nina jookseb”) ja lisandub ninakinnisus. Võib esineda kerget kurguvalu, peavalu ja halba enesetunnet. Mõnikord on ka palavik ja külmavärinad. Haigus kulmineerub 3…4 päeva pärast, köha ja nohu võivad püsida 7…10 päeva.

Rinoviirus põhjustab >50% ülemiste hingamisteede infektsioonidest. Kliiniliselt avaldub haigus vaid pooltel nakatunutest, samas ka asümptomaatilised nakatunud võivad viirust levitada.

Viirus levib nii piisknakkusena kui ka käte ja kontamineerunud esemete vahendusel. Rinoviirused on väga stabiilsed ning on keskkonnas suutelised püsima mitmeid tunde.

Peamiselt toimub haigestumine varasügisel ja hiliskevadel. Haigus on levinud eelkõige parasvöötmes.

Haiguse diagnoosimine toimub peamiselt kliinilise pildi alusel, laboratoorne kinnitus pole tavaliselt vajalik. Viiruse serotüpeerimine on harva vajalik, ent teostatav.

Viirust on võimalik isoleerida ninaloputisest. Ta on võimeline paljunema inimese diploidsetes fibroblastides ning seejärel on võimalik teda intifitseerida tsütopaatilise efekti abil ja happelabiilsuse demonstreerimisega.

Nohu korral kasutatakse enamasti käsimüügiravimina müüdavaid vasokonstriktorid, mis leevendavad ninakinnisust (ja seega aitavad vältida tüsistusena tekkida võivat otiiti).

On soovitatud ka interferooni, mis ninasisesel manustamisel võib infektsiooni lühikeseks ajaks blokeerida, kuid pikaajalisel kasutamisel võib tekitada  samasuguse raskusastmega sümptomeid kui rinoviirus ise.

Profülaktika: käte pesemine, kontamineerunud esemete desinfitseerimine ja piisknakkuste vältimise meetmed.