10-15% kliiniliselt diagnoositud rasedustest katkeb iseeneslikult. Selle põhjal oleks KRK teoreetiline esinemissagedus 0,35%, kuid tegelikult esineb KRK ~ 1% last soovivatest paaridest (Bricker ja Farquharson 2002, Berry et al. 1995). See viitab, et osadel last soovivatel paaridel esineb tegureid, mis soodustavad korduvat raseduse katkemist.

Tõenäosus järgneva raseduse katkemiseks tõuseb ema vanuse ja eelnevate raseduse katkemise arvu suurenemisega (Brigham et al. 1999, Nybo Andersen et al. 2002).

Raseduse katkemise kõige sagedasemaks põhjuseks on lootepoolne patoloogia: kromosoomianomaalia, eluks sobimatu väärarend vm, esinedes 70-75% kõikidest raseduse katkemise juhtudest (Philipp et al. 2003, Ogasawara et al. 2000). Kromosoomianomaaliad on reeglina juhulikku tekkega, nende taaskordumise risk on <1% (Gardner 1996).

Tabel 1. Tõenäosus, et katkeva raseduse korral on loote karüotüüp normaalne. Arvesse on võetud ema vanust ja eelnevat raseduse katkemiste arvu. (Ogasawara et al. 2000, Christiansen et al. 2008, Stephenson ja Sierra 2006).

Mida rohkem on anamneesis raseduse katkemisi, seda tõenäosemalt on järgneva raseduse ajal loode normaalse karüotüübiga (Tabel 1). Normaalse karüotüübiga lootega raseduse katkemine seondub ebasoodsama prognoosiga järgnevaks raseduseks.

KRK on seondub vanemate kromosoomianomaaliate, ema verehüübimist soodustavate häirete, emakaanomaaliate, immuun- ja hormonaalsete häiretega. Idiopaatiliseks või ebaselge põhjusega KRK peetakse juhte, mille korral ei esine kõrvalekaldeid üheski seni kasutusel olevas diagnostilises testis (Bricker ja Farquharson 2002).

Tuleb arvestada, et KRK on puhul tegemist komplekshaigusega, mille puhul viib raseduse katkemisele mitme teguri koosmõju, mis olulisel määral mõjutab raviotsuste tegemist.