Erinevalt aasta tagusest ajast on tänaseks Eesti krooni hoiuse eest makstav intress juba samas suurusjärgus kui eurolaenude intress või madalamgi.
Devalveerimisriski taustal Eesti krooni hoiustele makstud lisaprotsentide aeg on eurotsooniga liitudes pöördumatult möödas.
Muutunud keskkond sunnib inimesi oma rahapaigutusi ümber hindama.

Kirjeldatud muutuste taustal peaks iga perekond küsima nüüd järgmised küsimused:
Kui suurt rahatagavara edaspidi hoida?
Milliseid alternatiivseid rahapaigutamise võimalusi peale tähtajalise hoiuse turul veel on?

Ühest vastust siinkohal muidugi ei ole – kõik sõltub konkreetse kliendi eesmärkidest, perekondlikust seisust, riskitaluvusest, töökoha perspektiivist, finantsolukorrast jne.
Kindel on aga see, et muudatusi on uues keskkonnas vaja teha ja tavaline tähtajaline deposiit ei ole enam kõige kavalam mõte.

Kuna nendele küsimustele on tavakliendil siiski üsna raske iseseisvalt vastata, hakatakse sellel ja järgmisel aastal kindlasti ka pankadest rohkem nõu küsima.
Siinkohal on heameel tõdeda, et SEB on kasvanud kliendihuviks valmis paremini kui kunagi varem.
Sel aastal juurutatud erakliendihalduri ameti üks põhieesmärke ongi käsitleda iga klienti eraldi, vaadates seejuures klientide vajadusi tervikuna ning aidata neil otsida terviklahendusi, pidades samal ajal silmas nii eraisikust klientide bilansi aktivat kui ka passivat.
Erakliendihaldur on kui perearst, kelle poole võite alati pöörduda, kui otsite lahendusi on finantsvajadustele.

Kuigi pädev erakliendihaldur on mugavaim lahendus, saab inimene ka ise oma vajadusi analüüsida.
Siinkohal pakun ühe lihtsa retsepti, hindamaks oma raha hoidmise ratsionaalsust.
Su raha on hoitud (paigutatud) õigesti siis, kui see periood, mille jooksul Sa seda raha ei kasuta, langeb kokku Sinu poolt valitud säästu- või investeerimistoote soovitusliku hoiuperioodiga.

Näiteks see, et inimesed hoiavad oma raha, mida nad tegelikult ka mitme aasta pärast ei vaja, arvelduskontol (või ka tähtajalisel hoiusel) viitab olukorrale, kus pikka aega hoitakse vaba raha väga lühiajaliseks hoidmiseks mõeldud tootes.
Selle tagajärg inimesele on raha ostujõu oluline kadu või teisisõnu – see raha kasvab oluliselt vähem kui võiks kasvada, jäädes niimoodi tõenäoliselt alla ka inflatsioonile.

1990-ndate lõpu börsikrahhil oli aga olukord vastupidine – kõik vaba raha (mis võiski olla vaba vaid mõneks kuuks, seejärel oli talle oma otstarve juba ette valmis mõeldud) suunati aktsiatesse, mis oma olemuselt eeldavad mitmetesse aastatesse ulatuvat hoiuperioodi.
Tulemuseks oli see, et inimesed olid sunnitud paari kuu pärast oma aktsiad maha müüma oluliselt kehvema hinnaga, kui need ostetud olid.

Nii et valides n-ö lühikese raha jaoks lühikese tähtajaga hoiustamisvõimalused (arvelduskonto või muud tüüpi hoiused) ja pika raha jaoks pika tähtajaga paigutamisvõimalused (fondid, aktsiad, kinnisvara jne) peaks rahulikuks uneks kõik eeldused loodud olema.

Kas Sinu raha seisab õiges kohas?
