Tallinnast ära

Kui ma tollel pärastlõunal Tallinn-Tartu ekspressbussis istusin (Tallinnast oli nimelt kõrini saanud; ta oli mulle vastik), hakkasid mõtted iga lõuna poole liigutud kilomeetriga naljakamaks minema.
Tuli meelde, et kui sõita mitte ekspressi, vaid piimapukk-postivahe tüüpi bussiga, on pealetulijateks põhiliselt vanemad maainimesed.
Neil läheb alati endi maakamaralt lahtikangutamine ja masinasse ümberpaigutamine, noh, mitte just vaevaliselt, aga pikaldaselt küll.
Võrreldes kiiremate inimestega; nooremate-linnamatega näiteks.
No ja bussijuht hakkab siis närvitsema: sõiduriist on vana, ajagraafikust on ta juba ammu maha jäänud, maanteel on alanud kevadkünd ja tal endal on kärsa peal imelikud vinnid.
Reisijaid tuleb tagant kiirustada:
“Kuhu te soovite?!”
Reeglina on küsija-roolihoidja häälerühmaks tenor, täpsemalt nasaaltenor.
Aga Elmar on juba terve jala bussi vinnanud ja peab veel seljatagusele Almale naabri Aivarist viimast anekdooti rääkima, sest nad ei näe teineteist ju ilmatuma aja, terve piletilunastuse hetke.
Nasaaltenor, mis on tunduvalt tenorim ja tunduvalt nasaalsem kui esimesel katsel, tuletab ennast jälle meelde:
“Kuhu ma annan?!”
Vot sellised naljakad mõtted tulid pähe, kui buss sõitis mööda sellest toidutarest, mille trepilt ma ükskord ammu arbuusi ei varastanud.
Edasi mõtlesin, et kui mina ei oleks see, kes ma olen, tähendab umbes noor kõhn pikkade juustega mees, vaid hoopis naine, täpsemalt vanamutt. Lühike, lühikeste juustega.
Sest kõik vanamutid on ju lühikeste juustega, eks? Nojah, oleksin siis selline lustakas vanamutt, kõva hääle ja ropu suuga, kannaksin rohelist baretti ja räpast kampsunit ja veneaegset kandevõrku, mille sees on kurat-teab-mis.
Kampsun oleks räpane, sest ta ise määrdus ja mina ei viitsinud pesta.
Seisaksin mina siis näiteks selles Paide teeotsas (mida kuradit ma seal teeks, seda ma ei osanud välja mõelda, aga mis siis) ja minuga koos oleks veel kaks sellist vanamutti ja mõned vanad mehed.
Siis tuleks buss ja peaks kinni ja vanamutt-mina hakkaks esimesena sisenema, ikka nii, et jalg bussi ja “vai jummal!”, jalg õue tagasi, kandevõrk bussi ja “ossa raisk!”.
Ise naeraks seda nalja nii mis hirmus.
Aga bussijuht tahaks tõestada, et ta oskab läbi nina ja hästi kõrge häälega öelda:
“Kuhu te soovite?”
Aga mina ukerdaks juba puhtast lõbust bussi ukse peal edasi-tagasi, kõõluks ja keksiks ühe jala peal; vehiks kandevõrguga.
“Kuhu ma annan?!”
Mina vaataksin siis bussijuhti, tema sassis kiilanemakippuvat pead, koiaukudega ja kolmnurkse kaelusega halli kampsuniniru; kuuleksin omaenda hingamist, bussimootori tuksumist ja seda, kuidas Kurat Teab Mis kandevõrgus lagritsat lutsib.
#
# Bussijuhi kurvad silmad vihjaksid, et ninatenor tahab korrata: “Kuhu ma...?”
#
#
Siis ma tunneksin, et kui ma kohe seda ei tee, muutun ma peaaegu nooreks kõhnaks pikkade juustega meheks; siis oleks kõik teistmoodi; nii ma siis ähvardaks bussijuhti sõrmega ja osataks selges lõunamaa keeles:
“Kohe ma anna ja kohe ma anna! Nuur´ miis, kohe sa annat? Ma tahas kodo saiaq, Räpinähe, annaq muq peräst kas vai suuhtõ!”
Vot nõnda siis.

# Hiljem Tartus, kui ma olin ennast juba Räpina-Saatse bussi ümber kantinud, nägin läbi akna Jan Rahmanit, kes on bussisõitudest vähemalt kolm võrukeelset novelli kirjutanud.
# Ku ma nakka võro vai seto vai, niguq kynõldas, räpinä keeli määnegist luulõtust vai novelli kirotama, om egä kõrd veet´kõnõ sääne hädä, et tuu asi või vällä kukku niguq üts´ tõlgõq eesti keelest võro vai seto vai räpinä kiilde.
# Tiiä-i maq kah, mille tuu asi nii om.
# A pruuvi ju iks võit.

Kevad 1999 Räpinas
