Kirjutanühest loomast, kellest aastaid tagasi loobuma pidin.
Võin öelda, et see oli üks valusamaid lahkuminekuid, tõepoolest.
Kui täna ta peale veel mõtlen, tekib kurku pakitsus.
See oli mu Sri Lanka kass.
Kissuks kutsusin teist.
Ta toodi mulle siis kui ta oli jube väike – nii pisike, et ma polnud kindel, kas ta hommikuni vastu peab, jube räbal oli teine.
Väike Rääbis.
Igatahes klammerdus ta minu külge, nõnda palju jõudu tal oli, et lahti ta ei lasknud.
See loom kasvas mu hinge nii sisse ja see oli vastastikune.
Mul ei ole ühegi loomaga veel sellist kontakti ega sidet olnud.
Ta ootas mind koduukse juures, tuli hüüdmise peale, tuli kaissu.
Tegin ma arvuti taga tööd, hakkisin köögis sibulat, vaatasin filmi, olin kurb vms, siis ronis ta alati minu juurde sülle.
Mõnikord kaklesime.
Kui ta solvunud oli, siis endale ta seda teadmist ei jätnud.
Iseenesest tundub see lugu ilmselt nagu tavalise kassiarmastaja heietusena.
Aga kes on kogenud, saavad aru.
Imeline loom ja igatsen kohutavalt.
