Lapsepõlv oli õnnelik.
Pikad soojad suved, roheline muru, külmad ja lumised talved ja seda kõike lähedaste inimeste seltskonnas.
Mitte kunagi ei pidanud millestki puudust tundma, õnnetu olema või muretsema, mis tujuga järgmine hommik ärgata.
Seda kõike selle õhtuni.
Ema ja isa ei saanud omavahel väga hästi läbi, isal olid pikad tööpäevad, ema hoolde jäin aga mina.
Ühel õhtul panin oma toas tule põlema ning mind ootas mu tolleajani kõige toredam kingitus – isa kingitud esimene jalgratas.
Roosa, abiratastega ja sitside-satsidega kaunitatuna seisis see keset tuba.
Tundsin end maailma õnnelikuma lapsena.
Isa näitas, kuidas pidurid töötavad ning tegime esimese sõidu meie koteri elutoas.
Kõik tundus sama ilus ja roosa, kui see jalgratas – kuni ühe hetkeni, kui isa ütles, et ta läheb nüüd ära.
Ei saanud siis päris täpselt aru, kuhu ta minema peab või miks üldse peab.
Kuid tema piirdus vaid sellega, et läheb ära ja ütles, et ei tea, millal järgmine kord näeme.
Joostes pisarais isale koridori järgi ja läbi nutu öeldes – „Issi, palun ära mine ära“, mäletan sellest õhtust viimasena isa suure ja kareda käega tehtud paid ning silme ees nõukaaegse nahast ukse kinni minemist.
