Latsõpõlv oll õnnõlinõ.
Pikä lämmä suvõ, halas muro, külmä ni lumidsõ talvõ ja kõik tuu iks ummi inemiisi seldsin.
Ilman es piä minkastki puudust tundma, õnnõdu olõma vai murõhtama, mis tujoga järgmäne hummok herädä.
Tuud kõkkõ kooni tuu õdaguni.
Emä esäga es saa hindäkesken väega häste läbi, esäl olli pikä tüüpäävä, a imä huuldõ jäie ma.
Üts õdak panni uman tarõn tulõ palama ni minno uut mu kõgõ torrõmb kingitüs tooniaoni – esä kingit edimäne jalgratas.
Roosa, abirattidõga, tsitse ja satsõga ehit, saisõ tuu kesk tarrõ.
Tundsõ hinnäst ollõv maailma kõgõ õnnõlidsõmb lats.
Esä näüdäs, kuis tormasõ tüütäse ja mi tei edimädse sõidu mi kortina elotarõn.
Kõik näüdäs niisama illos ja roosa, nigu tuu jalgratas – kooni tull tuu rehk, ku esä ütel, et tä lätt nüüd är.
Es saa sõs peris selgehe arvo, kohe tä minemä piät vai mille peräst ülepää piät.
A timä es ütle muud, ku et tä lätt ärä ja ei tiiä, kuna mi järgmäne kõrd näe.
Joosi esäle kalitorri piten järgi ja läbi iku sai ültüs – "Tätä, minku-i ärä, olõ hää!", ja viimäne asi, midä ma tuust õdagust mälehtä, oll esä suurõ ja kahrõ käega tett pai ni tuu, kuis nõukaaonõ nahast uss silmi iin kinni läts.
