Ma olli 19-aastaganõ, ku elli Tarton, 6-nda kõrra pääl.
Nigu iks, ma virgu tüühüminegi jaos nii ilda, et pidi hummogudsõ võiuleevä kipõstõ alla niildmä ni samal aol hindä rõivilõ säädmä.
Aknast vahtsõ samal aol maja iin olõvat bussipiätüst, et ega buss joba iin ei olõ.
A paar kõrdo niimuudu aknõst vällä kaiõn jääs mullõ silmä üts vanadaam, kiä kõnd bussipiätüse poolõ.
Tä liigus ja liigus, a egä kõrd, ku ma aknõst vällä kai, paistu tä ollõv saman paigan, kon innegi.
Timmä veidü pikembält silmäten pandsõ tähele, et tä tugõ hindä katõ kargu pääle.
Egä samm oll kistumalda tasalik, nii et tä uma liikmisõ man õigõlõ es liiguki edesi.
Ma jovva vaihtõpääl pää är mõskõ ja kae jälki aknõst vällä.
Ma näe, kuis vanadaam om tuu pikä aoga joudnu bussipiätüsest 50 m kaugusõlõ.
Ja sõs tulõ buss, minka ma pidi keskliina sõitma.
A no paistu ruttu tegemine ollõv ilmaasanda, esieräle, ku kaia tuud vannadaami.
Tä liigus bussi poolõ, miä om jäänü uutma, ussõ valla.
Piätüsen olõ-i inämb kedägi, kiä bussi pääle lääsi.
Ni vanadaami ette tulõ takistus, midä ma edimält tähelegi es panõ...
Veerekivi.
Vanakõsõl lätt jälki perädü aig, et üle saia minkastki, miä mu jaos nii kerge paistus...
Täl om no bussini 40 m maad ja buss uut iks viil.
Lätt müüdä viil üts minot.
Ma olõsi jo ammu uma kuvvõnda kõrra päält joudnu bussi pääle, a ma õnnõ uutsõ ja luutsõ, et buss vanatädi är uut.
"Täl om jo õnnõ 25 m minnä!" mõtli ma hindäette.
A buss pand ussõ kinni ja sõit minemä...
Ma kae, kuis vanadaam tuud vasta võtt, ja näe, et tä olõ-i pahanu.
Tä nakka-i tagasi minemä, a niisama kimmähe ja niisama aigopite astus tä edesi bussipiätüse poolõ.
Ma tiiä, et mul olõ-i midä hullu tuust, et ma bussist maaha jäi.
Inne järgmäst bussi tulõ piätüste ka marsruut buss, miä om kül tsipa kallimb, a tuu iist joud väega kipõstõ keskliina.
Ma panõ kängidsä jalga, päälüsrõiva sälgä ni lää kortinast vällä, mõttõ iks vanadaami man.
Ma jovva bussipiätüste, kon vanadaam joba pingi pääl istus.
Tä ei tiiä, et ma olli täl silmä pääl hoitnu.
Tä ei tiiä, et ma olli mõttin timäga olnu.
Ja ma hoia tuu kõik hindäle.
õnnõ saisa timä ligidäl, kae kavvõndõhe ja ooda marsruutbussi.
"Andis, mul om nägemine tsipa kehv.
Kas saasi mullõ bussiao ette lukõ?" tege vanadaam mukka nüüd juttu.
Ma kae aotabõlit ja kosta tälle, et järgmäne buss tulõ veeränd tunni peräst.
"A kolmõ minodi peräst tulõ marsabuss."
"Oi ei.
Näil om kõgõ nii kipõ ja nä omma nii kura! Naa jovva-i är uuta, kooni musugumanõ sant sinnä pääle joud! Ma olõ harinu iks hariligu bussiga sõitma."
"Periselt om mu tiidmist müüdä hoobis vastapite.
Marsabussõ juhi omma kõgõ väega viisaga ja sõbralidsõ," ütle ma vanakõsõlõ vasta.
"Ah, nakka-i ma noidõ marsasõitjidõ aigo uma sant-olõmisõga raiskama!"
Ma mõista-as inämb midägi üldä....
Kai viil mõni aig vanadaami pääle ja tiidse nüüd selgehe, midä ma ette võta.
Õigõ pia tulõ marsabuss ja ma ütle daamilõ, et ma massa timä iist kah piledi kinni.
Vanakõnõom imehtünü, aga ütles kõrraga, et tuud olõ-i vaia tetä.
A marsajuht joba tege ussõ valla ja ma anna juhilõ katõ piledi raha.
"Kas sul om kipõn aigo, kooni ma vanadaami istma avida?" küsü ma juhi käest.
"Aga muidoki om," vastas marsabussijuht.
Ma käänä hindä memme poolõ ja ütle, et bussijuht lubasi lahkõhe är uuta, kooni mi mõlõmba bussi pääle istu.
Vanadaam om iks viil imehtünü ja tennäs minno.
Tä saistas piätüsepingi päält üles ja nakkas aigopite bussi ussõ poolõ sammõ pandma.
"Oh sa essänd, midä sa nuur poiss nüüd tennü olõt!" kõrras tä, kooni bussi ussõni sai.
Ma avida tä kinäste bussi pääle ni samal aol pallõs tä andis bussijuhi ja katõ ainukõsõ bussireisjä käest: "Andkõ vanalõ sandilõ andis, et ma niimuudu tii aigo siin viidä!"
Bussijuht kaes üle ola ja ütles: "Nonoh! Är no hinnäst sandis kül tekku! Sa jo peris kõnnit! Sant om iks tuu, kiä ülepää jalgo pää olõ-i"
Bussin istnu miis võtt kah sõnna: "Jajah, sul om jo peris elovaim sisen! Ja är mii ao peräst sukugi murõhtagu! Neo marsabussi liigusõ siist liina nigu niuhti!"
"Oh jumalalõ teno," ütles vanadaam, võtt istõt ja buss pand minemä.
"Oh,kost kül sääntse latsõ tulõva?" kaes tä mu poolõ.
Ma nakka joba veidü häbendämä, aga naarahta vanatädile.
"Ma jäi bussist maha ja seo kallis lats ost mullõ kipõbussõ piledi! Kost sääntse hää latsõ kül tulõva?"
Bussin istnu miis naarahtas mullõ ja ütles: "Noh, vet iks kodotsõst kasvatamisõst nä tulõva!"
Mul käve jõnks kõtust läbi.
Mi joudsõ peris kipõstõ keskliina ja esiki mõni tsekond inne tuud bussi, minkast vanadaam maha jäi.
Ma avida vanaldaamil bussist maha tulla.
Tä tennäs minno viil mitu kõrda ja ma kuulsõ tedä ütlemän: "Taast tulõ aolehte kirota!"
Ma naarahti tälle, aga olli mõttidõga joba mõnt aigo muial...
Minno kasvat mu imä ütsindä.
Minno ja mu vanõmbat veljä.
Mu imä om olnu väega hää.
Anna andis, imä, et ma olõ su pääle nii pallo kõrdo kuri olnu!
Aga ma olõ õnnõlinõ, et sa olõt nimelt mu imä! Aiteh!
