See juhtus minuga umbes kümme aastat tagasi.
Elasin tol ajal Soomes, Helsingis.
Plaanisin sõita kahenädalasele puhkusele koju Londonisse.
Nädalavahetusel enne äralendu olin päevasel reisil Tallinnas.
Mul oli uut kohvrit vaja ning ma otsustasin selle osta Tallinnast, sest siin olid sel ajal hinnad tunduvalt odavamad.
Leidsin kohvri mille hind oli 150 krooni ringis ja tundus, et see sobib mulle.

Nädal hiljem seisin Heathrow lennujaama pagasilindi juures ja ootasin oma kohvrit.
Olin kergelt murelik, sest kolmest viimasest reisist kahel ei jõudnud kohver pärale.
Viimasel korral sain kohvri kätte nädalase puhkuse neljandal päeval.
Nüüd seisin närviliselt, pöial peos, selle karusselli ääres.
Ma ei võinud ju teada, et kõik läheb viperusteta ja seekord on kohver lindil.
Seisin kannatlikult.

Kostis tavapärane signaal ja karussell hakkas lindi ragisedes liikuma.
Nagu pakikarusellil sageli, ei ilmunud ka seekord esimene ese kohe pärast signaali, kuid lõpuks siiski tuli.
See oli paar musta värvi sokke, hirmutavalt sarnased minu omadele.
Midagi muud ei tulnud.
Mulle näis päris naljakas, et ainsa asjana tulid minu omadega sarnased sokid.
Kergendustundega nägin, et tuleb veel midagi.
Teine paar sokke, samuti mustad ja minu omade moodi.
Vaatasin sokipaare kahtlusega, kuid ei söandanud neid üles korjata.
Tegelikult on meeste musta värvi sokid kõige tavalisem riietuse osa.
Seega võib nende omanik olla kes tahes pakilindi ümber seisjaist.
Uurisin lootusrikkalt kõigi lähedal seisvate meeste näoilmeid, kuid keegi neist ei läinud sokke üles korjama.
Mul oli piinlik minna, sest tülitsemine karussellil lebavate sokkide pärast oli küll viimane asi, mida võinuksin soovida.
Paari minuti pärast ilmus minu rahustuseks lindile paar meeste aluspükse.
Kuid mu rahu ei kestnud kaua: püksid kuulusid mulle! Nüüd hakkas muu pagas ka karussellile tulema.
Ikka vaheldumisi minu sokkide ja pesuga.
Kohvrit polnud näha.

Seisin, suutmata end liigutada.
Kaasreisijad tõstsid oma kohvreid karussellilt maha, heites irvitavaid pilke minu sokkidele, aluspesule ja T-särkidele, sedamööda, kuidas need oma üksildasi ringe tegid.
Naised olid meestest diskreetsemad.
Nad ei vahtinud mu aluspesu, vaid itsitasid ja silmitsesid mind ennast, kes ma seal juhmilt seisin.
Minu garderoobi ülejäänud osa jõudis ka ükshaaval kohale, viimasena saabus kohver.
Tühjana.
Õmblused olid laialt lahti rebenenud ning kõik riided kohvrist välja kukkunud.

Ma tean küll, et just nii läheb, kui ostetakse odav kohver, kuid on siiski üks asi, mis pole mulle kõik need aastad rahu andnud.
Mis kuri jõud sundis pagasikäitlejat panema esmajoones mu sokke ja aluspesu sellele transportöörile?
Pesu oli kenasti kokku pandud, aitäh sellegi eest, kuid miks ta ei saatnud näiteks kohvrit esimesena?
Või mis takistas teda asju lihtsalt kohvrisse tagasi loopimast, et see siis niiviisi lindile panna?
Võib ainult arvata, mis selle inimese meelt tol päeval rõõmustas.
Mu kaasreisijate tuju tõstis see küll kindla peale.
