See on lugu, mis läks mulle naha alla ja jäi sinna kauaks, kauaks pidama...

Ma ei nimeta selle riigi nime, kus see toimus, see oli palju aastaid enne Eestisse tulemist.
Olin just saanud 15 aastaseks.
Paar aastat varem olid mu isa ja ema lahku läinud, isa kolis teise linna, ema hakkas tihti väljas käima ja paar kuud hiljem oli ta kohtunud uue mehega.
Isaga mul erilist kontakti ei olnud, Ka emal ja ta uuel mehel ei olnud ei huvi ega aega minu jaoks.
Omamoodi oli see isegi ok, sest olin harjunud üksindusega.
Koolis mul sõpru ei olnud ja mind hüüti paksukeseks.
Küllap olin ka tõrjuva iseloomuga.
Koolitunnid meeldisid mulle aga päris hästi, sest mul polnud raskusi õppimisega.
Mu hinded olid head ja mul oli taipu nii matemaatikas, keeltes, kui ajaloos.
Ainuke, milles ma vilets olin ja mida ma kartsin, oli kehaline kasvatus.
Iga päev, kui ma olin koolist koju jõudnud, tegin ma kodused ülesanded ja istusin põhiliselt arvutil, sest midagi muud nagunii teha ei olnud.
Mind huvitasid igasugused sotsiaalsed meediad, kus inimestega kontakti sai võtta.
Mul oligi juba tekkinud üks sõber, kellega olime juba mõnda aega kirjavahetuses.
Ta kirjutas, et ma meeldin talle väga, et mul on toredad mõtted ja ta tahaks minuga kohtuda.
Olin väga pabinas aga otsustasin temaga siiski kohtuda.

P. oli minust 14 aastat vanem.
Ta oli lühike ja jässakas aga nägi mehine välja.
Esimene kohtumine läks hästi, ta ütles, et mul on ilus nägu ja olen üldse tema meelest vahva tüdruk.
Kohtusime peaaegu iga päev ühes kohvikus ja kui ta mind esimest korda embas, läks mul silme eest mustaks.
Kord viis ta mind kohviku lähedal olevasse hotelli.
Sel päeval kaotasin oma süütuse.
Peagi tuli välja, et P. oli abielus aga ta ütles, et ta abielu on õnnetu ja, et ta ei armasta oma naist.
Niipea, kui ma 18 saan, lubas ta minuga abielluda.
Rääkisime P.-ga iga päev telefonis ja ma unistasin temast tõesti  nii päevad kui ööd.
Pärast paari nädalat ütles ta, et ta tahab, et kohtuksin ühe ta sõbraga.
Sõber oli temast vanem, pikk ja peenike ja küllalt vaikne, kinnine.
Kui me sama hotelli numbrisse läksime, lükkas ta mu kohe põrandale pikali ja proovis mind ära vägistada.
Ükskõik kui palju ma ka ei rabelenud, ei käinud mu jõud tema omast üle ja lõpuks tal see asi õnnestuski.
Pärast läks ta sõnagi lausaumata välja, jättes mind põrandale nutma.
Helistasin P.-le ja jutustasin, mis oli juhtunud.
Ta ütles, et on minus pettunud, et ma niiviisi ta sõbrast räägin, et ta sõber on tore semu ja miks ma ei oleks võinud ka temaga veidi naljatleda.
Kui ma selline pirts olen, siis ei taha ta ennem minuga kohtuda, kui ma olen mõistlikumaks muutunud.
Praegu ei taipa ma muidugi, kuidas ma temast nii põrgulikult sisse olin võetud, et ma olin nõus tegema ükskõik, mida ta vaid tahtis.
Ainuke, mis mulle korda läks, oli, et ta mind maha ei jätaks.
Ta oli minu jaoks kõik selles imelikus ja segases maailmas.

Nädala pärast kohtusin ühe ta teise sõbraga.
Ja siis varsti veel ühega.
Kõik ta sõbrad olid keskealised mehed, mõni oli minu vastu kena, mõni ei rääkinud peaaegu sõnagi.
Kohtusime tavaliselt päeval pärast kooli ja alati hotellides.
Iga kord helistasin siis kohe P.-le ja rääkisime palju telefonis.
Ta kiitis, kui tubli ma olen ja kuidas ta mind armastab.
Koju jõudsin ikka õhtupoole, nii et sain ka koolitööd tehtud..
Ma ei mõelnud muule, kui kooselule selle mehega, keda ma üle kõige siin ilmas jumaldasin.
Niimoodi elasin ligi aasta, kuni ema kord juhuslikult leidis mu telefonist meie sms-id.
Ta nõudis muidugi seletust.
Salgasin kõike, öeldes, et see on ainult mu hea sõber ja kõik on vaid niisama mäng.
Ema helistas ikkagi P.-le ja tahtis teada, mis toimub.
P. lubas emale kohe tagasi helistada, mida ta muidugi ei teinud.
Sel õhtul ei helistanud ta ka mulle, mitte ka järgmisel ega ülejärgmisel õhtul.
Kõik andmed tema kohta olid äkki Facebookist kadunud.
Emale ma tõde kunagi ei rääkinud, küll aga juhtus mu teele ime läbi üks hea naisterahvas, kes aastate pärast mind noorte nõuandlasse psühholoogi juurde viis.
P. nime ega andmeid ei leidnud keegi mitte kunagi mitte kusagilt.
Aastaid hiljem otsis teda ka politsei aga asjata, - sellist inimest ei olnud olemas.

Selle loo järellugu on selline, et pärast mitut aastat tööd mu traumaga, õpin kaugõppes sotsioloogiat ja psühholoogiat ja tahan hakata abistama neid noori, kes sarnaste psühhopaatide läbi kannatada on saanud.
Neid on rohkem siin maailmas, kui arvata võib…
