Mõtlesin, et panen kirja väikese sündmuse oma elust, kus lihtsalt ei saanud tegutsemata jätta.
See toimus 3 või 4 aastat tagasi kevadel.
Tol ajal elasin veel Lasnamäel ning kasutasin linna saamiseks bussi nr 67 või 68.
Sõitsin bussiga rahulikult linna poole, kui järsku kuulsin tagantpoolt vanema meesterahva häält pahurdamas vene keeles kellegagi.
Läksin inimlikust uudishimust lähemale ja sain mõne hetke pärast aru, et tal on abi vaja, aga keegi ei suvatsenud millegipärast teda aidata.
Läksin lähemale ja küsisin, et kas ma saan teda aidata ning ta vastas, et tunneb ennast halvasti  ja ei suuda püsti tõusta.
Kui peatus lähenes, siis ma üritasin teda käe alt toetada, et välja liikuda, aga see ei õnnestunud.
Selle peale muutus ta närviliseks ja lihtsalt hakkas karjuma, et jäta siis mind siia, las ma suren siinsamas.
Inimesed ei pööranud suuremat talle suuremat tähelepanu isegi pärast seda! Ma siis helistasin kiirabisse ja rääkisin, et selline meesterahvas, sellise hädaga ja sellise bussi peal, et järsku saab kiirabiauto tulla peatusesse vastu ja aidata, aga selle peale ütles dišpetser mulle, et peate ise maha tulema ja siis peatuse ütlema, et ainult sel juhul saab aidata.
Järgmises peatuses ma jooksin bussijuhi juurde ja üritasin talle selgeks teha, et meil on probleem, kuid bussijuht keeldus esialgu mind kuulamast.
Ülejärgmises peatuses lõpuks suutsin talle käte ja jalgadega selgeks teha (mees eesti keelt ei mõistnud), et ta peab appi tulema ning tõstsime vanema meesterahva bussipeatuses pingi peale, kus ta hakkas mind ka kohe hoolega tänama ja oma eluloost lugusid rääkima, kui abi ootasime.
Lõpuks jõudis kiirabiauto kohale, ning mees viidi minema.
Ma siiamaani vahel mõtlen temast, et kas temaga sai kõik korda ja kuidas tal läheb.
Ja ma samuti imestan ka inimesi, kes näevad abivajajat, aga ei aita.
