Lugu pärineb lapsepõlvest, kui ma alles lasteaias käisin.
Minu rühmas oli üks poiss, kes mulle kohe üldse ei meeldinud.
Ta oli selline paras kaak, kes alati sattus pahandustesse ja keeras kõikidele igasugust jama kokku.
Ta oli minust umbes kaks aastat noorem ja me ei suhelnud omavahel.
Kui olin viiendas klassis, saabus äkki see poiss meie kooli, kolmandasse klassi.
See ei meeldinud mulle kohe üldse, sest kohe tulid meelde ebameeldivad mälestused lasteaiast.
Kuid ühel päeval oli koolis suur kõmu just selle poisi üle.
Nimelt oli ta koos oma ema ja väikse õega sattunud autoavariisse.
Ja nii nagu lehed kirjutasid, oli poiss oma ema ja väikse õe autost päästnud ja abi kutsunud, - ta oli sooritanud tõelise meheteo!
Sellel hetkel mõistsin ma, kui küüniline on inimesest halvasti mõelda.
Anda talle kaudne hinnang ja luua selle põhjal tema kohta mingisugune eelarvamus ja mis kõige hullem, seda eelarvamust ka teistega jagada.
