Lugu om peri latsõpõlvõst, ku ma viil latsiaian käve.
Mu rühmän oll ütspoiss, kiä mullõ õkva sukugi es miildü.
Tä oll sääne paras pasatski, kel ütteviisi tull ette pahanduisi ja kiä käänd kõigilõ kõgõsugumast jamma kokko.
Tä oll minost nii kats aastakka noorõmb ja umavaihõl mi läbi es käü.
Ku ma viiendän klassin olli, tull äkki tuu poiss mii kuuli, kolmandahe klassi.
Tuu es miildü mullõ õkva sukugi, selle et kõrraga tulli miilde vastamiilse mälehtüse latsiaiast.
Aga ütspäiv oll koolin kõva kõlahus õkva tuu poisi kotsilõ.
Nimelt oll tä üten uma imä ja väikse sõsarõga trehvänü autoõnnõtustõ.
Ja nii nigu lehe kirodi, oll poiss uma imä ja väikse sõsarõ autost är pästnü ja api kutsnu, – tä oll kõrda saatnu õigõ meheteo!
Tol kõrral ma sai arvo, ku häbemäldä om inemisest halvastõ mõtõlda.
Panda tä kaudõ paika ja luvva tuu perrä timä kotsilõ määnegi uskminõ ja miä kõgõ hullõmb, tuud uskmist ka tõisiga jaka.
