Isal oli väike mahagonvineeriga kaetud puust karp, mida kaunistasid vasksed inkrusteeringud.
Omal ajal oli see kindlasti üks ilus kirjatarvete karp, milles oli tindipott, kuivatuspaberid ja muu vajalik.
Nii kaua kui ma mäletan, oli see karp isal alati olnud, ja oli kuni ta surmani.
Ta hoidis karbis oma tähtsaid dokumente, sõjas saadud aumärke ja linte, fotosid, peamiselt sõja-ajast, aga ka perekonnapilte.
Seal oli veel ka suupill.
Ükskord kuulsin, kuidas ta seda omaette mängis ning ma märkasin, et tal oli sellepärast kuidagi nagu piinlik.
See karp oli isa mälestuste laegas ning mind, kui olin väike, tõmbas karp lakkamatult ligi.
Pidasin seda sala-aarete panipaigaks.
Karpi ei tohtinud puutuda.
See oli sõnatult, samas rangelt keelatud.
Ükskord, olin siis umbes neljane, kui isa oli tööl ja ema oli vist korraks poodi suitsu järele läinud, ei suutnud ma kiusatusest võitu saada.
Ma tegin karbi lahti, avasin selle rabavalt väärtuslikke aardeid sisaldava laeka...ning leidsin midagi, mida polnud osanud oodata ega iialgi näinud.
See oli hõbedast taskukell, mida sai avada, mängima panna ja puha.
Kell oli kunagi olnud vanaisa oma.
Nojah.
Umbes viie minutiga õnnestus mul see elegantne ese ära lõhkuda, seierid lahti kiskuda, pooled lahutada, vedru üle keerata.
Kohkunult ja häbi tundes püüdsin leida kohta, kuhu kellatükid peita.
Väikesele inimesele tundub, teadagi, et kõik ümbritsev on suur asub kõrgel.
Mulle näis, et tõeliselt hea peidukoht võiks olla naabri kuuri räästarenn hoovipoolses käigus.
Ma ronisin alatasa selle käigu müüridel ja kuuri katusel.
Sinna sai kergesti üles.
Ja sinna ma siis kella peitsingi arvates, et leidsin kindla koha.
Aga ma ei arvestanud, et isa on nii pikk mees, et näeb 15 cm kõrguselt alla naabri kuuri räästarenni, kui ta seda käiku mööda töölt koju tuleb.
Kui isa sel päeval koju jõudis, esitas ta mulle otsemaid küsimuse: “Kas sa, Paul, käisid mu karbi kallal?“ Ma neelatasin ja valetasin muidugi, öeldes: „Ei käinud.“ Ta esitas selle küsimuse veelkord ja ka kolmandat korda.
Mina jäin kindlalt oma vale juurde.
Isa käskis mul endaga kaasa tulla.
Ta tõstis mu jalgrattaraamile kinnitatud lapsetooli istuma ja hakkasime sõitma.
Isa küsis mult sama küsimust neljandat, viiendat ja kuuendat korda, minul jätkus kangekaelsust kinnitada, et mina karpi ei puutunud.
Jõudsime kohaliku politseijaoskonna trepi ette.
Mäletan, et ukse kohal rippus sinine lamp.
Suurt kasvu politseinik seisis kergelt ette-taha kõikudes trepi ülemisel astmel.
Tal olid jalas hiigelsuured mustad, läikivad saapad, nagu politseinikel tavaliselt on.
Politseinikul oli kiiver peas ning selle tõttu näis ta veel suurem.
Seisime isaga alumisel trepiastmel.
Mu põsed õhetasid kohutavalt.
Isa kordas oma küsimust, mina vastasin eitavalt.
Järgmisel astmel oli mu vastus ikka ei, kuid juba kolmandal astmel, kui seisin vastamisi politseinikust hiiglasega, ma alistusin ja tunnistasin oma teo üles.
„Jah, mina käisin karbi kallal!“ Ja puhkesin nutma.
Isa ei lausunud sõnagi.
Istusime jälle rattale ja sõitsime koju.
Mul on meeles, et istusin sel õhtul hulk aega koera kõrval köögivalamu all.
See oli koera magamiskoht.
Isa ei meenutanud seda lugu hiljem mitte kunagi, kuid mulle tuleb see aeg-ajalt meelde ja valmistab piina.
