Umbes kolm aastat tagasi, kui olin just lõpetamas gümnaasiumi, käisin sageli loomadevarjupaigas vabatahtlikuna loomadega tegelemas.
Kuigi kogu see üritus oli alati tänuväärne ja seal oli hea olla, siis eriti sügava jälje on jätnud üks loom, kellega seal kohtusin.

Tegemist oli suuremat kasvu problemaatilise koeraga, kes kartis inimesi nii meeletult, et ta oli muutunud enese kaitsmise tõttu agressiivseks.
Olles tuttav kogu selle poliitikaga, mis seal rakendatakse, tuli koera käitumismustri parandamist näidata vähem kui kahe nädalaga.
Olles ise just õppimas lõpueksamiteks, oli mul aega vähe, ent õppida sain ma üldiselt kus iganes.
Nii algaski meie tutvus.

Kuna koer (keda hakkasin kutsuma Kratiks ning see tema nimeks ka jäi) näitas välja agressiivsust, urises ja värises samal ajal, siis esimesed korrad tema “puuri” minnes oli ka minul päris kõhe.
Aga ei olnudki muud, kui läksin ja võtsin puuri sees kõige kaugemas nurgas istet ja hakkasin lugema oma kooli asju.
Pärast kahte päeva seal lugemist, jõudsime nii kaugele, et Kratu enam ei urisenud mu peale, vaid hoopis ootas mind juba hommikul (siinkohal hämmastab mind endiselt see, kui kiiresti selline muutus toimuda võib).
Juba kolmandal päeval jalutasime me väikese tiiru ümber maja.
Neljandal päeval juba pikema tiiru ja pärast nädala möödumist käisime juba pikki, mitmetunniseid tiire jalutamas.
Ta ootas mind ukse juures ning kui kuulis mu tulekut, muutus hüperaktiivseks ning muudkui hüppas üles ja alla.

Muidugi oleksin ma teda endale tahtnud, ent võimalusi polnud, seega hakkasime vaikselt talle uut perekonda otsima.
Kõige suuremad vead aga, mis ma tegin, tulid alles nüüd ilmsiks.
Ta oli minu sõber, aga teistega kohanemine oli talle väga suureks takistuseks.
Lõpuks pakuti talle kodu Soomes, ning isegi kuigi ma tungivalt palusin, et nad enne tuleksid ja mõned korrad koeraga tutvuksid, oli nende otsus kindel.
Tulevad, võtavad ja saavad hakkama küll.

Varjupaiga töötajad palusid mul tol päeval kohal olla ning aidata neil koeraga tutvuda.
Kratu oli aga muutunud suhteliselt kaitsvaks minu suhtes ning see ei olnud just kõige lihtsam.
Jalutama nad temaga enne laevasõitu mindud ei saanudki.
Pidin ta lihtsalt autosse tõstma ning ise seejärel ära minema, et nemad saaksid jätkata oma teed laevale.
Sellisel hetkel alles tajusin, et see, mida ma olin pidanud ülimalt õigeks ja toredaks tööks, ei olnudki niiväga üdini positiivne.
Uuesti oli koer hüljatud ja üksi jäetud.

Mul on väga hästi meeles see tunne, et reetsin oma sõbra ning oleksin ise pidanud olema arukam kogu selle protsessi vältel.
Aga seda ma lihtsalt ei osanud.

Igatahes on koeraplika nüüd juba mitu aastat Soomes olnud ning hiljuti kirjutasin ka varjupaiga töötajatele, et küsida, kuidas tal küll minna võiks.
Vastust ma kahjuks saanud ei olegi, loodan aga, et kõik on rahunenud ja see truu sõber on leidnud endale koha kellegi teise elus, ja on ise sealjuures väga õnnelik.
Mina aga sain sellest saagast valusa õppetunni, et isegi kui teed enda arvates midagi väga head ja õilsat, võib see lõpuks välja kukkuda halvasti.
Mitte, et ma kahetseks midagi või arvaks, et teisiti oleks paremini läinud.
Lihtsalt olen veendunud, et oleksin osanud seda olukorda ka paremini lahendada, kui keegi oleks vaid öelnud, kus, ning millised on minu vead.

Kratu jääb mulle aga alatiseks meelde ning see, kuidas üks kuri, värisev, alandlik koeraplika muutus lõbusaks, energiliseks ja sõbralikuks taskukutsuks, oli midagi, mida ei oleks võimalik ka parima tahtmise juures unustada.
