Nii kolm aastakka tagasi, ku naksi õkva gümnaasiummi lõpõtama, käve ma umast tahtmisõst tihtsähe eläjide varopaigan eläjidega õiõndaman.
Olku et terve tuu ettevõtminõ oll kõgõ tenoväärt ja sääl oll hää olla, sõs esieräle sügävä jäle om jätnü üts elläi, kinka ma sääl kokko sai.

Oll sääne suurõmbat kasvu pini, kinka oll tuu hädä, et tä peläs inemiisi nii armõtuhe, et oll hindä  hoitmisõga är kuras lännü.
Ma olli tutva kõgõ tuu poliitigaga, mink perrä sääl elo käü, ja tiidse, et pini kombidõ parandamist tull näüdädä vähämb ku katõ nädäliga.
Ma olli esi õkva opman lõpueksämides ja aigo oll mul veidü, aga oppi ma sai nigunii ütskõik kon.
Nii mi tutvassaaminõ alost.

Kuna pini (kedä ma naksi kutsma Kratis ni tuu timä nimes ka jäi) tükke külge, urisi ja värisi ütel aol, sõs edimädse kõrra timä "puuri" minnen, olli ma ka peris pelglik.
Aga ega muud olõki es, ku lätsi ja säi hindä puuri sisen kõgõ kavvõmban nukan istma ja naksi lugõma ummi kooliasjo.
Pääle kattõ päivä sääl lugõmist saimi sinnämaalõ, et Kratu inämb es urisõ mu pääle, a hoobis uut minno joba hummogu (tan kotsil ei jovva ma iks är imehtä, ku kipõstõ sääne muutuminõ või sündüdä).
Jo kolmandal pääväl jalodi mi väikse tsõõri ümbre maja.
Neländäl pääväl joba suurõmba tsõõri ja ku nätäl müüdä läts, teimi joba pikki, mitmõtunniliidsi jalotamisõtuurõ.
Tä uut minno ussõ man ja nigu kuuld mu tulõkit, läts väega ilolõ ni mugu karõl üles ja alla.

Muidoki ma olõsi timmä hindäle tahtnu, a tuud es saa ma hindäle lupa, nii et mi naksi hillä-tassa tälle vahtsõt peret otsma.
A kõgõ suurõmba via, midä ma tei, tulli õnnõ nüüd vällä.
Mullõ tä oll sõbõr, a tõisi umasvõtminõ käve täl väega rasõhõhe.
Peräkõrd pakudi tälle koto Soomõn, ja esiki ku ma kõvva pääle käve, et nä inne tulõsi ja mõnõ kõrra piniga tutvambas saasi, oll näide otsus kimmäs.
Tulõva, võtva ja saava toimõ kül.

Varopaiga tüütäjä palssi mul tuu päiv sääl olla ni avita näil piniga tutvas saia.
Kratu oll aga minno peris hoitma naanu ja tuu es olõ joht kõgõ kergemb.
Jalotama nä timäga inne laivasõitu es saaki mintüs.
Es saa muud, ku pidi tä autohe nõstma ja esi pääle tuud är minemä, et nä võisi laiva pääle edesi minnä.
õnnõ sääntsel kõrral joud mullõ peräle, et tuu, midä ma olli pidänü kõgõ õigõmbas ja sündsämbäs tüüs, es olõki nii väega otsani positiivnõ.
Vahtsõst oll pini maaha jätet ni ütsik.

Mul om väega häste meelen tuu tunnõ, et ma olli uma sõbra maha salanu ja olõsi esi pidänü olõma märksämb kõgõ tuu asakäügi man.
A tuud ma es mõista kuigi.

Niivainii om piniplika nüüd jo mitu aastakka Soomõn olnu ja ildaaigu ma kirodi ka varopaiga tüütäjile, et küssü, kuis täl kül minnä võissi.
Vastust ma kahos ei olõki saanu, aga ma looda, et kõik om taltunu ja tuu truvv sõbõr om löüdnü hindäle kotusõ kinkagi tõõsõ elon, ja om esi ütellisi väega õnnõlinõ.
A ma sai tuust saagast halusa oppusõ, et esiki ku tiit hindä arust midägi väega hääd ja ausat, või tuust iks peräkõrd halva tulla.
Mitte et ma kahitsõsi midägi vai arvasi, et tõistmuudu olõsi parõmbahe lännü.
Ma õnnõ olõ kimmäs, et olõsi mõistnu tuust saisust parõmbahe vällä tulla, ku kiäki olõsi õnnõ ülnü, kon ja määntsit viko ma olõ tennü.

A Kratu jääs mullõ igäväste miilde ni tuu, kuis üts kuri, värisejä, alahiitjä piniplika muutu ilolidsõs, väke täüs ja sõbras karmanipinis, oll midägi, midä ei annasi unõhta ka sõs, ku väega tahasi.
