Me olime 14-15 aastased noored kui avastasime enese jaoks esmakordselt alkoholi ja selle võlud ja pahed.
Väikese küla poistena ei olnud meie jaoks mingisugune mure anda poe taga olevale vanamehele 100 krooni, et osta viina ja lahjemat alkoholi.

See oli üks soojemaid kevadeid, mil kogu see alkoholism alguse sai.
Igal teisipäeval ja vahest ka neljapäeval ajas 4-5 pealine poistekamp kokku igaüks 25 krooni.
Siis otsiti üles külapoe kõrvalt tuttav joodik või mõni täisealine sõber, kellele raha anti, et poest joogid ostaks, (10-15 krooni võttis vanamees vahelt enda 2 liitrise õlu eest.)
Alati sai kraam kilekotis poe taga üle antud, et see seljakottidesse peitu panna ning siis küla järve poole suunduda.
Paari tunniga, vahest ka tunniga, oli alkohol juba veres.
Meil oli kindel koht, kus me käisime, kindel pink.
See oli kokkuvõttes üsna kohutav vaatepilt.
7.-8. klassi poisid järve ääres päise päeva ajal veedavad oma aega viina juues.
Muidugi ei olnud me tegelikkuses selle küla kõige suuremad „noorjoodikud“.
Pool küla jõi - noored, vanad, keskealised.
Kõige hullem selle asja juures oligi see, et olime noored sportlased ja tegelikult mitte sugugi lihtsalt poisid, kes vabal ajal natuke korvpalli loobivad, või jalgpalli kõksivad.
Antud spordiala Eesti noortekoondis koosneski suuresti sellest 4-5 pealisest poistekambast, ning me olime väikese valla „noored tulevikulootused“.
Veelgi kohutavam, me ei jätnud ühtegi treeningut vahele ka joobes peaga.
Seejuures olen alati kahetsusega ja häbiga meenutanud antud eluperioodi.
Võite ette kujutada küllaltki suure joobeastmega lapsi, kes spordisaali põrandal üsna kentsakalt tuigerdades, proovides kainet muljet treenerile jätta, ringi tatsuvad.
See vist ei ole ühegi lapsevanema unistus.

Meie alkoholi pruukimised ei olnud vanuse kohta just kõige tagasihoidlikumad, umbes pool  udelit viina tunni ajaga.
Kogu see joomine kaotas ühel hetkel kontrolli.
Kogused muutusid  suuremaks ning võeti veel tihedamalt.
Üks asi oli joomine treeningperioodi ajal, teine asi oli juba midagi totaalselt arulagedat, nimelt joodi ka võistlustel.
Mäletan, et mitmeid kordi pool tundi ennem autasustamist, mindi välja kuhugi nurga taha ning nelja poisi peale lahendati 1 liitrine viin.
Pudel tühi pandi juba järgmine hetk poistele kuldmedalid kaela ning kõik olid jälle rõõmsad.
See oli süüdimatu ning kokkuvõttes kohutavalt piinlik.
Tasapisi hakkas kogu meie tegevus silma ka küla peal.
Noored poisikesed, kes magavad joobes peaga küla sillal lageda taeva all, oksendavad keset päeva tänavalaternate taga, karjuvad, ropendavad ning lalisevad.
Mitte just kõige spordimehelikum käitumisviis.
Olenemata sellest, et järve äärest olid joobes peaga noored juba külavahel ringi liikumas, ei jätnud keegi järele.
Kogused suurenesid veel.
Mitmel korral joodi kellegi kodus või koduhoovis.

Olin korduvalt tasapisi aga arusaamas, et ükskord see lugu kellegi jaoks kehvasti lõpeb.
Sellest hoolimata olin süüdimatu ning jätkasin alkoholi pruukimist.
Mitmel korral oli keegi meist alkoholimürgituse äärel aga mitte keegi ei oleks arvanud, et see võib ka kellegi jaoks õnnetumalt lõppeda.
Nii see juhtuski, et ühel järjekordsel joomisel mõjus ühele sõpradest alkohol oluliselt kiiremini.
Ta kaotas üsna kiiresti igasuguse taju, oksendas mitmel korral.
Üldjuhul pani keegi alati grupist „kiiremini langevaid“ tähele.
Seekord ei pööratud sellele oluliselt tähelepanu.
See oli tüüpiline, et keegi grupist on raskemalt joobes.
Ühel hetkel vajus aga sõber maha.
Arvasime, et ju ta lihtsalt ei jõua enam edasi liikuda.
Olime just parasjagu teel poodi.
Leppisime kokku teistega, et jään sõpra valvama, kui teised poes ära käivad.
Istusin ise ka maha ning sõber oli juba magama jäänud.
Ma ei teinud sellest just oluliselt välja.
Ühel hetkel hakkas sõber taas oksendama.
Aitasin teda nii palju, et ta ise ennast ära ei määriks ning andsin talle mahla juua, kuna vett ei olnud käe pärast.
Mõne hetke pärast oli sõber jälle magavas asendis.
Ma ei pööranud talle just piisavalt tähelepanu.
Kui sõbrad olid poest tagasi jõudnud, muutus aga olukord kriitilisemaks.
Proovisime magavat sõpra äratada, kuid lootusetult, -  ta ei kontakteerunud.
Otsustasime, et poiss tuleb püsti ajada, ning proovides teda enda õlgadele toetada ning üles ajada, hakkas ta taas oksendama, kuid see oli juba oluliselt keerulisem olukord, sest sõber oli juba peaaegu kontaktivõimetu.
Ta sonis midagi läbi suu, millest oli võimatu aru saada.
Panime sõbra maha ning üks sõpradest proovis veel kõrvakiiludega teda üles äratada, kuid tulutult.
Olime juba üsna ärevaks muutunud, sest sellist olukorda ei olnud me varem näinud.
Sõbrad olid poest vett ostnud ning proovisime talle seda mingil viisil sisse joota, kuid ta ei võtnud seda vastu.
Me olime juba pisut paanikas.
Kiirabi ei julgenud me kutsuda, sest olime alaealised ning ise ka kõik joobes.
Kuidas me küll nii võisime mõtelda, ohus oli ju sõbra elu! Proovisime teda veel mitmel korral üles ajada, kuid endiselt tulutult.
Me ei osanud mitte midagi muud teha, kui pakkuda talle vett ja vaadata, et ta ennast ära ei lämmataks.
Peaaegu 30 minutit järjest väikeste vahedega proovisime teda turgutada.
Olime muutunud väga närviliseks ning keegi ei osanud ega julgenud midagi teha.
Sügaval oli juba kartus, et äkki läheb kõige hullemini.
Sellist pinget ja ebameeldivat tunnet pole ma kunagi hiljem tundnud.
Veelgi hullem on see häbi ja piinlikus, mida olen pärast tundnud.
Peale 30 minutit närvikõdi ja erinevate lahenduste otsimist, tõusis sõber esimest korda kergelt istukile.
Tundsime, et hullem on möödas.
Andsime talle veel vett juua, mis tal kaua sees ei püsinud.
Ajasime ta püsti ning viisime ta koju.
Mitte keegi ei rääkinud sõnakestki teel sõbra koju.
Kõigil oli häbi ning piinlik.
See oli õnnelik juhus, et see sellisel moel lõppes.
Me panime ta voodisse pikali ning jälgisime teda seni, kuni ta ema tuli koju.
Rääkisime ta emale loo ausalt ära ning lahkusime.

Peale seda intsidenti lõppes igasugune laus jooming.
Me ei julgenud keegi ligi aasta mitte tilkagi võtta.
See on lugu, mis on siiani kõigil meil meeles aga keegi meist pole tahtnud sellest hiljem eriti rääkida.
Meenutades seda situatsiooni olen alati tundnud tohutut häbi, et me ei julgenud kiirabi kutsuda, et me olime kaotanud igasuguse kontrolli enda ning sõprade üle, et me olime süüdimatud ning et me olime raisanud oma noorust ja tervist.
Sõber taastus peale seda õnneks jõudsasti ning pääses ka ise vaid suure ehmatusega nagu ka meie.
