Inimene elab oma elu esimesel etapil ainult pooleldi meid ümbritsevas käega katsutavas materiaalses maailmas.
Pooleldi aga enda ja ehk ka teiste loodud virtuaalses ilmas.
Ta ei tee veel vahet oma hingestatud  ja esemetega sisustatud mängumaailma ning tegeliku, meist sõltumata eksisteeriva maailma vahel.
 
Ma olin veel kahe jalaga kinni oma maagilises maailmapildis, kui kahe ja poole aastasena sattusin väikesest kõrvalisest Eesti külast kahemiljonilise Budapesti neljanda korruse üürikorterisse.
Korter oli veel pooltühi, nii ma hakkasingi seda veel üsna kõledat ruumi oma uute mänguasjadega täitma, mõistagi mulle endale arusaadavate toimingute ja asjadega.
Sidusin paela oma puust mängumaja külge, mille katus käis ära ja tirisin seda enda järel mööda parketti.
“Poiss, mis sa teed?” küsis mu ema tuppa astudes.
“Sõnnikut vean,” kostis vastus…
Aastaid hiljem, see võis juhtuda umbes siis, kui mu silmadelt langes kae (see on ilmselt võrreldav sellega kui kassipoegade silmad lahti lähevad), hakkasin ma ennast tasapisi nägema väljaspoolt, juba osana laiemast sotsiaalsest võrgustikust, koos sellesse kuuluvate käitumis- ja suhtlusmudelitega.
Maal, oma ungari vanaema juures olles panin äkki tähele, et mu tädipoeg, minuga samaealine poiss, kõnetab meie ühist vanaema teietades.
See tundus küll veider, aga esialgu püüdsin igaks juhuks vanaema kõnetamist vältida, et aega võita n.ö oma seisukoha kujundamiseks.
Kui aga nägin, et kõik teised, kaasaarvatud mu tädid ja mu enda isa kõnetavad vanaema samuti teietades, pidin tõdema, et pääsu pole ning hakkasin teda ka ise teietama.
Samas tundus see kuidagi rollimänguna, kuigi ise ma seda nii ei sõnastanud ega teadvustanud.

Siis tuli suvi ja sõitsin koos perega teise vanaema juurde Eestisse, kes elas ehk veelgi arhailisemas maakohas, kui ungari vanaema.
Seal aga tajusin, et temale ütlen ma iseenesestmõisetavalt sina, nii nagu teistelegi küla täiskasvanutele ja vanainimestele.
Nii teevad siin külas ju kõik teised, teietamisega tekitaksin ainult arusaamatust.
Selle suvega kasvasin ma ootamatult enda silmis palju suuremaks kui ma ennast Ungaris tundsin.
See erinev kõnetamisviis muidugi ei muutnud kübetki mu lugupidamist või armastust oma vanaemade vastu.
Kuna aga võrdlusmoment oli olemas, tundsin ennast Eestis täiskasvanute suhtes siiski veidi võrdsemana.
