Inemine eläs edimädse jao umast elost õnnõ poolõldõ tuun käega kumpi ainõlidsõn maailman, miä mi ümbre om.
Poolõldõ aga hindä ja vast ka tõisi luudun ettekujotõdun ilman.
Tä ei tii viil vaiht uma hingelidse ja asjo täüs mängomaailma ni meist olõnõmalda, periselt olõmanolõva maailma vaihõl.
 
Ma olli viil katõ jalaga kinni uman nõiduslidsõn ilmapildin, ku katõ ja poolõ aastagadsõlt sattõ väiksest kõrvalidsõst Eesti küläst katõmiljonilidsõ Budapesti üürikortinahe neländä kõrra pääl.
Kortin oll viil puultühi, nii ma naksigi tuud viil küländ kõllõt ruumi täütmä ummi vahtsidõ mängoasjoga, muidoki sääntside tallituisi ja asjoga, minkast ma esi arvo sai.
Köüdi paila uma puust mängomaja külge, mink katus är käve, ja tirõ tuu hindä perän parketti piten.
"Poiss, mis sa tiit?" küsse mu imä tarrõ astõn.
"Sitta viä," tull vastus.
Aastidõ peräst, tuu võisõ johtuda vast sõs, ku mul silmä vallalõ lätsi (arvada niisama nigu kassipujõl), naksi ma hinnäst aigopiten nägemä välästpuult, joba nigu ossa laembast ütiskundlidsõst  võrgustust, üten tuu mano käüvide üllenpidämis- ja läbikäümismudõlidõga.
Maal, uma madjari vanaimä man, panni ma kõrraga tähele, et mu tädipoig, mukka üteiäline poiss, ütles mi ütidsele vanaimäle "tii".
Tuu paistu kül andsak, aga edeotsa ma kai kimmüse mõttõn hoita, et ma vanaimäga juttu ei tii; nii sai võita aigo n.ü.
oma saisukotusõni joudmisõs.
A ku ma är näi, et kõik tõõsõ, noidõ hulgan mu tädi ja mu hindä esä, ütlese sammamuudu vanaimäle "tii", sõs pidi ma tunnistama, et olõ-i päsemist, ni naksi tälle ka esi "tii" ütlemä.
Ummõhtõ näüdäs tuu kuigi vällä nigu rollimäng, olku et ma esi tuud hindä jaos nii es nimedä ega tuust niimuudu es mõtlõ.
Sõs tull suvi ja ma sõidi üten perrega tõõsõ vanaimä mano Eestihte, kiä elli vast viil vanaaolidsõmban maakotusõn, ku madjari vanaimä.
A sääl ma tundsõ är, et tälle ma ütle esihindäst mõista "sa", nii nigu tõisile külä suurile ja vanolõ inemiisile.
Nii teevä siin külän jo kõik tõõsõ, "tii" tarvitamisõst tulõsi õnnõ segähüst.
Tuu suvõga ma kasvi hindä silmin hindälegi uutmalda pallo suurõmbas, ku ma hinnäst Ungarin tundsõ.
Sääne vaih jututegemise viie man muidoki es muuda kibõna võrragi tuud, kuis ma umist vanaimist luku pei vai näid hoitsõ.
Aga et ma sai asjo kõrvuisi säädä, tundsõ ma hinnäst Eestin ollõv sõski täüsinemiisile veidü ligembäl.
