1951. aastagal kiudutõdi mu vanõmba Ukrainast Tsiberihe. Sääl ma ka sündü 1955. aastagal.
1963. aastal lubasi KGB Tsiberist vällä sõita mõnda tõistõ riiki, pääle Ukraina ja Baltimaiõ.
Ukrainahe es saa ma sõita tuuperäst, et sääl võedi mu vanõmbil maja är, a Baltimaa olli pallo kavvõn õdagu puul.
Otsustimi sõita Kaukaasiahe, Sotši lähkohe.
1977. aastal sõidimi perrega Eesti, selle et mu tõõsõ sugulasõ elli joba sääl ja nä ütli, et Eestin om kergemb ellä.
Edimält mi elli terve perrega Kostiveren.
Sääl nakas meile kõrraga miildümä.
Kostivere oll väega puhas ja kõrran kotus.
Teie pääl oll asvalt ni huulidsa olli valgustõdu.
Tuu paistu mullõ edeotsa väega võõras, selle et Kaukaasian ja Tsiberin sääntsit asjo ette es tulõ.
Mõnõ ao peräst pakuti meile parõmbat elämist Assakun.
Assakun jäi mullõ üts asi väega miilde.
Nimelt ku inemise tahi bussiga liina sõita, sõs nä sõidi jalgrattidõga bussipiätüste ja jäti jalgratta sinnä. Tagasi tullõn olli näide jalgratta putmalda sama kotusõ pääl.
Vinnemaal olõssi nuu jalgratta ammuki är varastõdu.
Mul oll tunnõ, et siin riigin inemise ususõ ütsütte ja omma väega ausa.
Sääne elokõrd miildü mullõ ja mu naasõlõ niivõrd, et mi otsusti Eesti jäiä.
1989. aastagal, ku luudi Eesti Komitee, pakuti mul helü anda vaba Eesti iist.
Sääl küsüti mu käest üts küsümine: “Kas ti tahtnu ellä vaban Eesti riigin?“ Ma vastassi jaa.
Mõni aastak ildampa, ku Eesti sai vabas, sai ma Eesti kodakundsusõ.
Sõs ma otsustigi, et jää terves umas elos kokko Eestiga.
1991-1993 aastil nakas pallo vinläisi Eestist vällä sõitma, selle et nä arvssi, et eestläsed nakkasõ näide pääle tõisildõ kaema.
Ka meile ülti, et olõsi parõmb, ku mi är lääsi.
Mu naanõ oll tuu vasta, tä ütel, et sõit Eestist ärä õnnõ sõs, ku tä pandas rongi pääle ja viiäs vägüsi siist minemä.
Mi es tiiä uma naasõga, milleperäst pallo vinläisi nii arvssi, et eestläse ei taha näid siiä.
Peräkõrd tuu oll õnnõ pallodõ arvaminõ ja eestläse es saada üttegi vinläst minemä.
Ma tüüti liinavalitsusõn vanõmba meistri ammõtin.
Mu all oll pallo elektrimiihi ja mitund masti sanitaartehnikit, kink tüü perrä ma pidi kaema.
Egä kuu käve kontroll, et mu eesti keele tundmist kontrolli.
Eesti keele ma olli är opnu mitmõl kursusõl, a ma es mõista seod iks nii häste.
No sõs nä tulli ütspäiv liinavalitsustõ ja ma pidi näütämä, et ma mõista eesti kiilt kõnõlda.
Tuu asõmõl, et umast tüüpääväst kõnõlda, ma mõtli vällä üte anektoodi, ja kontroll naas naaru kõkutama.

Kõgõ inämb om mul süämehe jäänü tuu, et eestläse näi är, ku mul rassõ oll, ja tahi minno avita.
Nä es olõ kura, ku mul api vaia oll, a vastapite, nä toedi minno.
Näütüses, ku nä näi, et ma kõnõlõ inämb vinne kiilt, sõs nä lätsi eesti keele päält üle vinne keele pääle.
Ma olõ iks arvanu, et kõgõ tähtsämb om inemiisi läbisaaminõ ja tuu, kuis nä ütstõõsõst arvo saava, ütskõik mis rahva hulgast nä omma.

36 aasta sisen, ku olõ Eestin elänü, ei olõ mul üttegi kõrda uma rahvahusõ peräst tüllü tulnu, selle et ma olõ kõgõ inemiisiga ütidse keele löüdnü.
