Minu lugu jutustab psühhiaatriahaigla patsientidest.
Kuidas me teame, kes on tegelikult haige ja kes mitte? 
Minu onu käis umbes kolm aastat psühhiaatriahaiglate vahet.
Tema mureks oli see, et ta tundis ennast kehvasti ja kujutas ette, et tema kehas on kasvajad.
Mida aeg edasi, seda hullemaks see asi läks.
Arstid ei leidnud midagi ja arvasid, et tegu on vaimse probleemiga.
Psühhiaatrid kirjutasid talle välja ravimeid.
Kui ta neid tarbis, siis tema seisund ei paranenud ja kuna nendel ravimitel olid ka kõrvalmõjud, siis keeldus ta neid võtmast.
Ta käis pidevalt arstide juures, kuid abi ta ei leidnud ning ta langes sügavasse depressiooni.
Ta ei tahtnud enam midagi teha, väites et tal pole jõudu.
Ta ei hoolitsenud enam enda eest, samuti võttis ta tohutult kaalus juurde.

Arstid kinnitasid, et tal ei ole midagi füüsiliselt viga ja et tegu on vaimse häirega ning ta suunati psühhiaatriahaiglasse.
Seal polnud tal valikut ning ta pidi medikamente tarbima.
Nende ravimite tõttu sai ta veel vähem ümbritsevast maailmast aru.

Kui ma teda esimest korda sinna vaatama läksin, ei tundud ma teda äragi.
Alati varem nii positiivne onu oli seal nagu hädine väike laps, kes nuttis kogu aeg.
Ma polnud teda kunagi varem ka nutmas näinud.
Ta ei saanud isegi aru, mis aastaaeg õues on.

Kui ma temaga kahekesi jäin, ei osanud ma alguses temaga millestki rääkida, sest kogu see olukord oli minu jaoks uus ja hirmutav.
Kuid siis meenus mulle, et varem meeldis talle väga joonistada ja ma palusin teda, et ta joonistaks või kirjutaks (ta oskab kahe käega samal ajal kirjutada).
See viis ta mõtted tema haigusest mujale ja korraks oli ta jälle endine, normaalne.
Järgmine kord, mil ma teda nägin, oli umbes poolteist aastat hiljem.
Nimelt jalutas ta lihtsalt omal jalul haiglast minema ega ei läinudki enam tagasi.
Ta lõpetas ravimite võtmise ning hakkas ise enda eest hoolitsema.
Ilmselt lõi temas suur tahtejõud välja, sest ta teadis seda, et ta pole hull.
Kuna ta käis ikkagi pidevalt uuringutel, siis varsti pärast seda selguski, et tema ajukeemias on hoopis mingit ainet liiga palju ja see tekitas temas need sümptomid.
Avastati, et teda oli aastaid valesti ravitud, kuna ta diagnoosiks oli pandud skisofreenia.

Mul on ka üks teine tuttav, kelle suhtes ei saa kindel olla, kas ta on psühhiaatriliselt haige või on asi milleski muus.
Nimelt on see mees hullupaberitega tunnistatud 80% töövõimetuks (füüsiliselt on tal kõik korras. Isegi mõni ratastoolis inimene on vaid 60% töövõimetu ja tema, kui terve noor inimene 80% !??).
Kõik nimetavad teda hulluks, kuid kui ma kunagi küsisin, siis selgus, et tema „hullus” lööb välja alkoholi ja narkootiliste ainete kasutamise ajal, või siis pärast seda.
Aga ilma aineteta pidi ta olema tavaline normaalne inimene.
Võiks ju küsida siis, kas ta ikka on hull või hoopis narkoprobleemiga?
Tema puhul tundub mulle pigem, et lihtsam oli teda hulluks tembeldada, kui midagi ette võtta tema ainete tarbimisega.

Need kaks juhtumit on pannud mind sügavalt mõtlema selle üle, kui palju võib tegelikult olla valediagnoosiga inimesi ning, mis kõige hullem,- kui sind kord juba hulluks on tembeldatud, siis ei usu sind enam keegi, isegi kui sa tead, et sa tegelikult seda pole ja sinu käitumisel on hoopis mingid teised põhjused.
