Kas üldä tuu kotsilõ õnnõ "pühändümine"?
Trehvässi tan Estin ütte imelist naist, kiä anna-i ilmangi alla, inne ku om är pruumnu kõik tii, miä omma olõman.
Ma es saa kõrraga arvo, määnest fantastilist tüüd tä tege, a midä edesi aig läts, tuud inämb sai ma arvo tuu naasõ häätegemisest.
Aig-aolt ma lövvä umast e-postkastist mõnõ meili, kon tä lühkühe seletäs, midä täl parasjago vaia olõsi.
Tä om õkva trehvänü kedägi, kel om esieräle rassõ, ja tä pruum löüdä midägi, miä veidükenegi tuu perre elo kergembäs teesi.
Nuu ei pruugiki alasi olla praktilidsõ asa, – tä avitas ka administratiivsidõ tegemiisiga.
Tä või näütüses teedä anda riigiasutuisilõ ja kõlista õkva nii pallo kõrdo, nigu tuu perre jaos vaia om, nii et näil tulõvigun vedükenegi kegemb olõsi.
Midä inämb ma tedä tundma opi, tuud inämb pühendü ka ma inemiisile, kel om elon rassõ.
Tuu om nüüd joba esihindäst mõista, et ma ütteviisi püvvä tähele panda, minka ma ja mu lähikund saanu avita, aga kuna ma ei tunnõ eesti kiilt, sõs tuu tähendäs õnnõ kimmit asjo ja mitte määnestki sügävämpä moraalsõt tukõ.
Tõõnõkõrd ma olõ täga üten lännü, avitanu kanda, peräle viiä asjo ja rõivit ja vastatasos olõ kõgõ saanu rahuolõmisõ tundõ, miä om tulnu tuust rõõmust, midä mi näide inemiisi man näe.
Tõõnõkõrd om meid tagasi kutsut, et uhkusõga kõnõlda ja näüdädä, miä näide elon om sündünü, ku häste nä, teno meile, omma uma elo sisse säädnü.
Noil kõrrol ma tunnõ, määntses kingitüses taa kõik mullõ om, a tunnõ ka süüd ummi iinõiguisi peräst elon.
Ma küsü hindä käest, midä ma sõs tii umal maal noidõ inemiisi hääs, kel rassõ om.
Ma olõ opnu siin pühändümist tõisi inemiisi avitamisõlõ ja vast om aig võtta tuu üten ka umalõ kodomaalõ Ruutsi?
Imelik om, et timäl ei paistu tuu inemiisi avitaminõ kunagi otsa saavat.
Ma mõtlõ, et kas tuu ei olõ kuurmas – kõikaig nätä tõisi häti, miä kestvä igäväste.
Aga tä näge kõigipooli õnnõ innekõkkõ välläpäsemist, mitte häti.
Egä tsillokõnõ asi tuussi nigu hindäga üten positiivsõt energiät, ku õnnõ tuu võisi kinkalõgi rõõmu tetä.
Tä om kõgõ olõman noidõ inemiisi jaos, tedä või egäl aol kätte saia, tä tund rõõmu üten näidega egä edenemise pääle.

Ma olõ tenolinõ tuu iist, et olõ uma Estin olõmisõ aigo saanu tundma taad imelist naist ja kanna hindäga alasi üten timä sõnno: kõik ei saa kül tetä kõkkõ, a egäüts saa tetä midägi.
