Suvõ lõpp nakas paistma.
Päävä kisksõ lühembäs, aga viil oll lämmi nigu inne.
Päivlik hummok.
Ma heräsi, kamu viil pään, kõgõst küländ ütskõik.
Hoitsõ silmä iin õnnõ panni pääl praatuvat munna ja timä kõrval tsärisevät sõpra-pekoonipalla.
Praavitusõs jõiõ vett.
 
Mullõ kõlistas sõbõr naistõrahvas.
Tä kõlistas mullõ harvsakõst, mõtli ma, ni lasksõ telefonil edesi kõlista.
Otsusti sõski toro vasta võtta - monotuunsõ tooniga.
Tuu sõbõr, üten tõisi mu sõproga, oll lännü liinast vällä,mere viirde, väikse suurpido pääle muusikat kullõma ni esi pito pidämä.
Kõik sääne, minkast mul oll tuus rehis kaalamulguni.
Mul oll joba pito olnu ülejäien.
Aga telefonijutt, tull vällä, oll hoobis tummõn toonin.
Üts mu hää sõbõr ollõv viinadsõ pääga muust summast harkunu, tahtnu ronni kaemislava pääle – tunda mõnno pildist ja pidossist, kaia noid kavvõst üten ilosa tütriguga.
Aga tull vällä, et tuu olõ-õs harilik kaemislava.
Oll hoobis korgõsingusõliine tugõja hirmutorn.
Kell pidi näütämä varahaidsi hummogutunnõ ni maa oll kastõnõ ja hämm.
Määnegi rehk, ku oll aig tagasi alla ronni, läts mu sõbõr ligi liine ni sai välgi är ni jäi meeleldä pikäle maha.
Tütrik oll är hiitünü, ronõ alla tagasi pidoliisi mano api kutsma.
Panti käümä pästmiseopõratsiuun.
 
Muna kõrvõs panni pääl.
Ma kääni gaasi pliidi alt kinni, mu sisen müllämän võõra tundmisõ – halu, kaotus.
Tuud kõkkõ hoitsõ vaossin mu haigõ pää.
Ma kulssi edesi.
 
Mu naistõrahvast sõbra veli ronõ ninja muudu liigutuisiga torni otsa, vinnas sõbra säält üte käega vällä, et hoita esihinnäst elektriläügist, tõõsõ käega konstruktsioonist kinni hoitõn.
Sõbõr tuudi tornist alla ja saadõti haigõmajja.
Murrõn esä sõitsõ õkva kõrraga tedä kaema.
Nahk timä kässi pääl oll nigu üleküdsänü kanavarras.
Katõ nädäli peräst olõs tä pidänü minemä Inglüsmaalõ, ausahe IT-firmahe tüüle.
Tä kutsõ tuud umas unistuisi tüüs, a no olõ-õs täl inämb kässi.
õnnõs tä jäi ello.
Tä käü kül ümbre nigu üts kohma tsombi, a tä om elon ja häätujolinõ.
Tä om uma plaani joba ümbre säädnü.
Timä käe ei trüki inämb ilman nii kipõstõ , aga tä om joba vahtsit plaanõ vällä märknü ni sääd hindä ümbre tuu perrä, määne tä sais om.
Ka ma taha väega olla nigu timä.
