Lugu juhtus mõned aastad tagasi mu klassiõdedega.
Jutustan seda oma vaatenurgast, kuidas nägin pealt nende muutumist ja julgen öelda, et ka nendega manipuleerimist ning samal ajal ka guruismi ja ususekti tekkimist.
Kõik sai alguse juba keskkoolis.
Ilmselt oli keskkool ka see, mis meid muutis, selliste sündmuste jada üldse võimalikuks tegi.
Nimelt asus kool ühes väikses külas, eemal linnadest ja tavalisest tsivilisatsioonist.
Sinna sõitsid hilisteismelised õpilased üle Eesti kokku, elades koos väikestes korterites.
Kõigi jaoks oli see muutuste aeg, ka ühiskonnast eraldatuse aeg.
Ka iga oli selline, et hakkasid tekkima küsimused, mida ma siin maailmas teha tahan, miks ma siin üldse olen ja kas on olemas ka midagi rohkemat, kui ma tean ja mida ühiskond mulle pakub.
Keskkool lõppenud, kolisin Tallinnasse.
Juhtus nii, et minu kaks head sõbrannat/klassiõde, kolisid kõrvalmajja.
Need olid mõnusad väikesed puust eramajad, mille keskel hubane sisehoov, kus tihti koos suitsul käisime.
Mina olin kuidagi selle “täiskasvanu-eluga” järje peale saanud, üsna ruttu endale töö leidnud ja ka tulevikuplaane hakanud tegema.
Nemad aga jäid natuke kinni minevikku, keskkooli aja eraldatusesse ja millegi suurema-tõelisema otsingutele.
Nad ei tahtnudki veel täiskasvanuks saada, tööle minna, ühiskonda sulanduda.
Usun, et neis oli lotus leida midagi erilisemat.
Ühel õhtul kohtasid nad kuskil vanalinna baaris üht tumedanahalist umbes 40-aastast meest nimega Ra.
Ma ei tea kuidas lugu täpselt alguses sai, aga kui järgmine kord, mõni päev hiljem, nendega suitsule läksin, sain kohe aru, et midagi on muutunud.
Nad olid palju elevamad, energilisemad, tegid veidi maha mu tavalist igapäeva juttu tööst ja pidudest ja küsisid, et kas ma üldse tean, kui vähe ma tean.
Selle peale ei osanud ma palju midagi vastata, aga sain nende käest teada, et Ra on nende juurde kolinud, ta teab saladusi, mida valitsused ei luba rahvale rääkida, aga ta õpetab neid teadmisi salaja edasi.
Esialgu tundus see huvitav, aga olles samal ajal ka üsna skeptiline inimene, ei osanud ma sellest palju midagi arvata.
Ajaga muutusid nende jutud minu jaoks aina rohkem võõramaks.
Nad rääkisid segamini vandenõuteooriatest, võitluskunstidest, numeroloogiast, astroloogiast, metafüüsikast jms.
Näiteks taevas olevad lennukite jäljed olevat tulnud valitsuse poolt õhku pritsitavast mürgist, mis ei lase inimestel mõelda.
Mul polnud sellise arutluse vastu midagi, aga kunagi ei laskunud nad asja üle arutama, vaid esitasid selliseid väited nagu fakte, mida Ra neile õpetanud oli.
Ühel õhtul, kui neile külla läksin, oli ka Ra seal.
Lootsin lihtsalt mõnusalt aega veeta, aga ühel hetkel istusin Ra’ga vastamisi, kes minult enam pilku ära ei pööranud ja keerulises inglise keeles pikalt metafüüsiliselt reaalsustaju kohta hakkas rääkima, kusjuures väga kaasahaaravalt ja veidi isegi transsi-viivalt.
See kaasahaaravus aga veidi hirmutas mind ja ütlesingi ausalt: “Vabandust, ma praegu ei suuda keskenduda nii keerulisele jutule”.
Lootsin, et see toob meie suhtluse tagasi meie mõlema jaoks meeldivale tasemele, aga ei, ta ei peatunud.
Siis mõistsingi, et tema jaoks ei olegi see vestlus, vaid minu ”ära rääkimine”, endaga kaasa tõmbamine.
Tal oli paks mapp erinevate “salajaste” teadmiste- ja õpetustega.
Muu hulgas oli mul au näha ka “Jumala sõrmejälge”, milleks oli Fibonacci spiraal.
Hoolimata päris mitmest minupoolsest vahelesegamisest jätkas ta mu õpetamist ja ühel hetkel pidin päris ebaviisakalt lihtsalt põgenema teise tuppa, aga ka sinna tuli ta järgi ning jätkas juttu, tehes nägu, et midagi pole valesti.
Lõpuks lihtsalt lahkusin korterist ja otseselt temaga enam kokku ei puutunud.
Sõbrannad aga elasid temaga koos veel mitu kuud, Ra kogus enda ümber üsna suure kuulajaskonna, hakkas ka raha eest loenguid andma ning nägin pealt, kuidas mu oma sõprus- ja naabruskonnas moodustub ususekt.

Lugu lõppes aga üsna ootamatult, nimelt oli ühel hetkel üks sõbrannadest rase ja Ra ootamatult Eestist lahkunud.
