Paul Aristet kutsuti valgeks mustlaseks.
Tema käis ka ju meil laagrites.
Mul kahjuks temaga pilti ei ole, sest meil maja põles maha.
Samuti sööb ühisest katlast.
Jõgi, seal ei olnud kaevu ega midagi, eksole.
Võtsime sealt vett kopsikuga.
Tema jõi ka meiega.
Ta tegi täpselt nii nagu meie.
Käis seal pesemas ennast.
Aga siis kui ta tuli jälle Tartust, siis ta tõi meile kommi lastele.
No siis ta oli noor.
Ja siis kuidas ta esines televiisoris, rääkis meie keeles ja soovis meile häid jõule ja head uut aastat.
Ja ta oli selline nagu...
me ei öelnud kunagi, et ta on võõras.
Ta on meie oma.
Ta oli täpselt nii nagu meie.
Ta tuli rääkis meiega mustlaste keelt.
Kõik rääkis hobustest, eksole.
Vanasti olid nii palju häid toredaid inimesi.

Minagi mäletan: me elasime ühe pere saunas.
Ja kus peremees ütles niimoodi: vaata siin on riidapuid, küta, ole, ela.
Keegi sind ei puutu, keegi sind välja ei aja, et see on ...
Vaat maja oli üteleme siin, aga saun oli kaugemal tükk maad.
Et näed, siin on vesi – kaev, küta, pese, tee mis tahad.
Ela nii kaua, kui puud lähevad lehtevõi millal ise heaks arvad lahkumiseks.
Ja siis ka tädi tõi ka meile piima ja mune ja siis ütles niimoodi, et nälga ei pea keegi tundma, süüa peavad kõik saama.
Ja siis ütles mulle, et tule minuga keldri.
Näe, ma annan sulle kartuleid, et vii emale, et teeb sööki nagu ja nihukesed.
Aga tänapäeval keegi ei julge rännata.
Vaata igal pool on nüüd omand, eksole.
