Ma näe und väega harva.
Ma elli sõs Islandil Reikjavikin, umast perrest küländ kavvõn.
Mu pere, emä ja esä, elli tuudaigo Soomõn.
Üts üüse näi väega halva und.
Mu unõn johtu mu imäga midägi väega halva.
Ma heräsi ikuga üles, mul joosi pisara ka sõs viil, ku ma olli virgunu.
Hariligult unõnäo tundmusõ olõ-i tõtõ, unõn saa-ai periselt ikkõ.
A ma iki tõtõstõ.
Kõlisti õkva kõrraga kodo emäle ja esäle, et teedä saia, miä om johtunu.
Mu imä olgi tuu üüse saanu insuldi.
Tä oll viid haigõmajja.

Mi olli tõõnõtõõsõst nii kavvõn: ma olli Islandil ja timä Soomõn.
Aga ummõhtõ ollimi nii lähkün.
Tä tull mu unõnägemiste nii selgehe.
Mul olõ-õs tuud ilman varrampa ette tulnu.
Ma pidi õkva kõrraga kõlistama, mõtlõmalda, kas om iks paslik aig, selle et Soomõ ja Islandi aig jo olõ-i sama, suvõl om aovaih kogoni kolm tunni.
Pallo olõ mõtõlnu, määne iks om haarduminõ inemiisi vaihõl, kuis tuu mõikas.
Tuu es olõ päsemäldä lugu: imä sai kõrraga api, tä tull insuldist ilosahe vällä, jää es määntsitki haigusõ jälgi, manohäti.
Aga ummõhtõgi...
Mu imä oll olnu sinnämaani tävveste terve, mul olõ-õs määnestki põhjust pellädä, et timäga võinu midägi johtuda.
Mu vanõmba olõ-õs tuudaigo  sukugi viil vana.
Ma ei usu üleloomulikkõ ilmuisi, aga taa johtuminõ om pandnu mu mõtlõma, kas ka sääntsit asjo või olla.
Ma olõ muido väega rehkendäjä ni mõistusõperi inemine, a tulõ vällä, et mul om ka viil tõisi külgi, midä esi ei tiiäki.
