Sooviksin siinkohal jutustada loo minu kodukandi mehest, kelle lugu on ühtaegu kurb ja inspireeriv.
Olen toimetaja- ja helioperaatorina osalenud ka temast tehtud eesti loo "Püha Jüri" teokssaamisel (2009) ning sellest ajast saadik on see lugu minuga "naha all" kaasas käinud.
Jüri on Arukülas elav kuldsete kätega töömees, keda terve küla tunneb ja austab.
2006.-ndal aastal aga raputas tervet küla jõhker uudis - raudteejaama läheduses õhtupimeduse varjus on toime pandud mõrv, ning ohvriks on langenud Jüri tütar Elviira.
Murtud mehena hakkas Jüri otsima vastust kummitavale küsimusele - miks? Tema tütar oli lihtsalt valel ajal ja vales kohas ning jäi mõistuse kaotanud maniaki teele ette.
Mõnda aega ei olnud Jürist midagi kuulda, kuniks paar kilomeetrit Arukülast väljas, vana välgulöögist hävinud vene kiriku varemeil hakkasid käima ehitustööd.
Huvilised käisid asja uurimas ning avastasid kiriku varemeilt rassimas Jüri.
Kust võttis torumees aja ja resursid, et selline mahukas töö käsile võtta? Ja veel enam, kust tuli üldse selline mõte? Jüri põhjendas otsust kirikut taastama hakata sellega, et ta sai periooditi "kõrgemalt poolt" vihjeid ja märke selle vajalikkuse kohta - lagunenud kirikust mööda sõites valdasid teda enneolematud tundmused ning unenägudes ei lõpetanud ei tema tütar ega seesama kirik teda kummitamast.
Jüri järeldas, et kiriku taastamine on midagi, mida ta oma tütre hinge heaks tegema peab.
Niiviisi hakkaski mees asjaga otsast pihta - esitas taotlusi, suhtles sarnaseid kirikuid ehitanud inimestega, kutsus kiriku asukohta vaimulikke ning korraldas talguid.
Ja niiviisi käib see töö tänini, kord takerdudes bürokraatiasse, kord jõudsalt edenedes...
