Tahasi siinkottal kõnõlda luu mu kodokandi mehest, kink lugu om ütekõrraga ikulinõ ja härgütäjä.
Ma olõ ku toimõndaja ja helüopõraatri olnu osalinõ ka timäst tettü esti luu "Pühä Jüri" ärtegemise man (2009) ni tuust aost pääle om taa lugu mukka "naha vaihõl" üten käünü.
Jüri eläs Arukülän ja om kullatsidõ kässiga tüümiis, kedä terve külä tund ja avvustas.
A 2006-ndal aastagal raput tervet küllä hirmsa sõnnom – raudtiijaama lähüksen om õdagu pümmega kõrda saadõt mõrdsugatüü, ni ohvris om Jüri tütär Elviira.
Jürist sai murrõt miis, kiä naas otsma vastust vaivavalõ küsümisele – mille peräst? Timä tütär oll õnnõ võlss aol ja võlss kotusõ pääl ni jäi meelest är maniaki tii pääle ette.
Mõnt aigo es olõ Jürist midä kuulda es, kooni paar kilomeetrit Aruküläst välän, vana välgilöögist häönü vinne kerigu kandsu pääl lätsi käümä ehitüstüü.
Uudishimoligu käve asja uurman ni lövvi kerigu kandsu pääl rüngämän Jüri.
Kost võtt toromiis ao ja vara, et sääne suur tüü ette võtta? Ja viil inämb, kost tull ülepää sääne mõtõ? Jüri selet umma otsust naada kerikut üles tegemä niimuudu, et tä sai aig-aolt "korõmbalt puult" juhatuisi ja märke, et tuud om vaia – ku tä lagonust kerikust müüdä sõit, tulli tälle inneolõmalda tundmusõ ni unõn es lõpõda ei timä tütär ega taasama kerik tälle päälekäümist.
Jüri arvas tuu pääle, et kerigu ülestegemine om midägi, midä tä piät tegemä uma tütre hinge hääs.
Niiviisi naaski miis asaga otsast pääle – käve vällä abiküsümiisi, käve läbi inemiisiga, kiä olli sääntsit kerikit ehitänü, kuts pappõ kerikut kaema ni kõrrald talgit.
Ja niimuudu käü tuu tüü täämbädseni pääväni, kõrd paprõvõimu võrku kinni jäien, kõrd joudsahe edesi minnen...
