Miski pole tähtsam, kui oma kodu leidmine.
Minu kodu nimi on Tartu.
Tal on mitu aadressi, sest kõik sõbrad ei ela ühel aadressil.
Samas, nad elavad siiski üksteisele nii lähedal, et jõuavad ühe akadeemilise veerandtunni jooksul kõndida mu akna alla ja koputada.

Enne kui ma lõplikult Tartusse kolisin, armastasin Vallikraavi kui maailma kauneimat tänavat.
Vallikraavi ei sobi postkaardile; seda tuleb ikka ja uuesti maalida.
Ta on parajalt valge ja parajalt hämar, ta kaardub leebelt ja õrnalt, ta on ehtne feng shui.
Keeljas munakivisillutis masseerib õrnalt taldu.
Ma ei uskunud oma õnne, kui leidsin viimaks elukoha Vallikraavi tänavale.
Kuid Vallikraavi pakkus mulle midagi veelgi kaunimat, leidsin sealt suure armastuse ning varsti ka unelmate maja: see oli muidugi vana ja puust, selle suur aed oli täis õunapuid südamesuuruste õuntega.
Ma ise olin samuti viljakas, meie perre sündis veel kaks last.
Ma istutasin hortensiaid, keetsin kirsimoosi, värvisin magamistubade seinu ning panin imeks, kuidas aeg möödub justkui iseenesest.

Aga mis seal imestada, sest meie puuviljaaeda mahtus palju lapsi ja sõpru.
See oli kodu, kus arvasin, et elan elu lõpuni või vähemalt nii kaua, kuni lapsed suureks kasvavad ja siis me oleksime armsamaga läinud ümbermaailmareisile.
Kuid suve lõpus kaotasin kõik: armsama, pere ja kodu.

Korter, kus ma nüüd elan, ei ole kodu.
Kodutunne redutab kuskil Toomemäe ja Tampere Maja paigus, lendleb viivuks Kunstimajja, liugleb Emajõe kohal.
Südamest käib läbi valusööst, kui lapsed kiiguvad peaaegu umbekasvanud Marja tänaval ja hüüavad: ”Hoogu!”

Kodutunne haarab mul hetkeks käest Werneri kohvikus ning muutub morniks novembrikuises botaanikaaias, mis on kui skorbuudist räsitud, sest aednikud on künkad ja nurgatagused lehtedest puhtaks kraapinud.
Talv tuleb vääramatult, kuid ma võin kindel olla, et kui vaja, jõuan veerand tunniga turvalisse paika.
Ja tohin koputada.
