Talin Grand Hotel
Tä tull sisse ilma koputamalda.
Joba kolmas kõrd üte tunni sisen.
Ma mõista-as är arvada, mille taa tarõtiinjä jälki tull.
Mi saa-as ütsütest arvo, selle et timä kõnõl esti ja vinne kiilt, ma ei kumbagi.
Tä näüdäs vällä nigu inemine, kedä ei tohissi inne vannin mõskmist sängü laskõ.
Säälsaman lätsi timä olõk ja rõiva tävveste kokko taa hirmsa kasimalda ja allakäünü soveedi võõrastõmajaga.
Tä tundu seksikäs, tuud kül, ni üleskütvä.
Tütrik sai tuust arvo ja tarvit kurastõ är mu lõbu, minka ma päält kai, kuis tä mu tarõn umma hõngu lakja laot.
Tä puttõ mu rõivihe kapin, arvas näide matõrjaali kallis, tä liigut mu vundsivurri, hambapürsti ja kammi vannitarõn, nuhut habõnavett ja ütel tuu kottalõ uma arvamisõ.
Tä kõnd suurõ tarõ ütest otsast tõistõ aiglaisi, lihahõlõmisõst kõnõlõvidõ sammõga.
Löüd põrmandu päält prahi, koras tuu üles, kumardõn nii sügävähe, et ma saassi mu poolõ käänetüt tagaotsa silmädä ja muidoki imehtellä.
Ma ei salga, et hoitsõ tuul kõrrast inämb kattõ mõtõt vällä näütäväl liikmisõl hoolõga silmä pääl ni loodi, et tütrigu loomulik heldüs lask mul nätä varonolõvit ihojakõ; tä oll ütesõnaga oodõt, kuigi mul oll arvaminõ, et tä pidä hinnäst sammamuudu ülevän ka tõisi hotelliküläliisi man.
Vast om esimuudu uhkõ tunnõ olla kõigi meesterahvist küläliisi kõgõ armsamb tarõtütrik.
Nõsti kõrras uma silmä sõrmlavva päält üles, et tuuga üldä: ma olõ-i viil ummi e-mailõ är kaenu.
Ma sai arvo, et seokõrd om tõistmuudu.
Tä es keeroda sängü ümbre ega vannitarõn, es püvvä mõista anda, midä tegemä tä valmis om.
Tä oll pia kokko sadanu üte pääle mu tugitoolõst.
Tä lits kässi kõtu pääle, miä halut.
Tarõtütrigu simäga nätä üleveereajaminõ oll kaonu, täst oll äkki saanu üts perädü kurb hingeline.
Om kats esi asja, kas sa teenit hotellikülälist, kelle olõt esi vällä valinu, vai pandas sinno saisu, kon sa olõt tuus tiinmises sunnit.
Edimädsel kõrral või kõnõlda, et oldas vastatsidõ lahkõ vai luvvas sild läbikäümises inemiisi vaihõl.
A ku valli saa õnnõ üts puul, tulõ tuud võtta ku vabahusõ rüüvmist ja väelä võtmist.
Õkva nii oll tuu hummok olnu.
Kats vinnekiilset naabrit, kedä ma olli hummogu söögilavvan trehvänü, olli tarõtiinjä man vägivalda tarvitanu.
Ma küsse tütrigu käest ni tä kõnõl vasta liigutuisiga, miä süüdisti mu naabriid.
Nä olli tä sängü pääle litsnu ni pruumnu timmä väelä võtta.
Aga tütrik oll näist kõvõmb ni pässi pakku.
Tütrik selet, et mõlõmbal mehel oll olnu innenägemäldä pikk titt, miä ajanu hirmu pääle.
Ma olli imehtänü, et timäst nii häste arvo sai.
Tütrik rappu hüsteeriliidsi tõmbamiisi käen, presse üskä uma vormiprundsi alomast viirt, miä tõmmas hämmäs.
Tä paistu kurnat.
Tä oll süändünü ja rahudu, iks viil hirmu täüs.
Tä visas hindä mu sängü pääle, et viil kõrra perrä tetä, kuis timmä vägistä tahedi.
Tä ai jala paljas, nigu panõssi vasta nägemäldä vägistäjäle.
Täl olõ-õs all ihomõssu.
Ma kai timä karvatsit häbehüisi, häümoka olli madala.
Näi, kuis tupp valla läts ku tä jala lakja sirot.
Essänd, tan tarõn oll nii pallav.
Ku ma tuud kõkkõ näi, läts mul kõvas, üteliisi oll mul tütrikku hallõ.
Mõtli, et tä nakas ikma.
Aga es, timä olõ-õs nõrgakõnõ, timä tapõl edesi naabritarõ jõhkamidõga.
Tütrik sirot hindä sängü pääle vällä, aga es kutsu minno hindä kõrvalõ; tä presse käe jalgo vaihõlõ ja naas oigama.
Uss oll poikuisi ni kõik võisõ tuud oigamist kuulda.
Tä vannu-us inämb noid kattõ miist, a tund mõnno meeletüst ilohõisust, minkast võisõ ossa saia kõik mii kõrra pääl eläjä.
Ma olli esi kah hõisun, olli tunnistajas tävvelidsele ja lõpulda mõnolõ.
Lätsi sängüle ligembäle.
Tütrik lask tulla viimätsel, süvämõnost sündünül tänähtüsel, karas sõs sängüst üles, haard mul käest ni vidi mu tarõst vällä.
Hikitimi ja kikitimi, ku naabridõ ussõst müüdä lätsimi.
Tä vei mu teenindüsruumi, miä oll kalitori lõpun.
Väiku tarõ põrmandu pääl oll paks kiht mustõ sängülinno ja käterätte.
Mu eläväneelähtäjäst tarõtiinjäkene oll pääle muu ka romantik.
Nigu mi olli tuuhtõ "tarõ-kantsi" sisse saanu, näüdäs tä väikeist akõnt, kost oll kinä kaeminõ Talina vanaliina pääle.
Akõn oll nii väikene, et meil tull saista tõõnõtõõsõlõ väega lähkül.
Edimäst kõrd puttõ puusa kokko, huulõ lähesi.
Ma sai arvo, et ma jää-i inämb putmalda, a tuu om joba esi jutt.
