See lugu juhtus kuskil 20 aastat tagasi.
Olin siis 7-8 aastane, päris täpselt ei mäletagi enam.
Oli suvi ja minu iga suvi nägi välja selline, et kohe kui kool lõppes, pakkisin oma asjad ja isa viis mu Võrumaale vanavanemate juurde, kus ma neile kolmeks kuuks abiks ja seltsiks pidin olema.

Minu vanavanemate talu asus paksu metsa sees.
Lähim asustus oli 20 km kaugusel.
Lähim naabertalu oli samuti mitmeid kilomeetreid eemal.
Maja ümbritses mets ja meie põllud.
Vanavanemad elasid traditsioonilist maaelu - loomad ja põllutööd.
Sõpru muid mul ei olnud, kui lambad, koerad, kassid ja putukad.

Igal hommikul kell viis oli minu ülesanne võtta köögilaualt vanaema poolt valmis pandud võileivad, aidast täitsin endale kaheliitrise plastikpudeli koduvalmivat kalja kaasa.
Võtsin oma kolm karjakoera ja lambakarja.
Läksime mööda metsateed karjamaale.
Lammaste jaoks oli kolm erinevat karja kohta ja  vastavalt korraldustele veetsime ühest neist oma päeva.
Mina pidin valvama, et lambad metsa ega viljapõldu ei läheks.
Väiksele lapsele on alati mäng huvitavam, kui päev otsa ainiti lambaid vahtida ning selle tarbeks olid mul oma nipid.
Garaaži alt haarasin kaasa vanaisa kirve.
Karjamaale jõudes esimese tunnikese raiusin erinevaid põõsaid maha ning tassisin põõsakuhja karjamaa keskele, -  nii oli tükk aega rahulik metsas ringi tuiata koos koertega, ilma et peaks lammaste pärast muret tundma.
Lammas on kord selline loom, et kui tal toit ees, ega ta siis kuskile väga uitama ei kipu.
Nii nad nosisid karjamaa keskel põõsahunnikut ning mina sain rahulikult metsa avastada.
Ühel hommikul juhtus aga niimoodi, et vanaema saatis mu lammastega teisele karjamaale, minu jaoks tundmatule maastikule, kus tavaliselt hoiti lehmi.
Põõsaid ma tol päeval maha ei raiunud, kuna karjamaa oli niivõrd lopsaka rohuga, et ma ei näinud selleks tarvidust.
Olin kaasa võtnud oma nukud ja mängisin nendega.

Ühel hetkel märkasin, kuidas lambad määgides tormama hakkasid ja nõnda ühest kohas teise ja edasi-tagasi, justkui oleks midagi juhtunud.
Läksin asja uurima ning astusin otse maamesilaste pessa.
Sain korraliku rünnaku osaliseks.

Päev karjas lõppes varem.
Mu jalad olid mitmest kohast paistes, samuti käed, sest vihased mesilased olid sutsanud mind igalt poolt ja ka lambad olid oma osa saanud.

Paar päeva olin karjakohustustest oma paistes käte ja jalgade tõttu vabastatud.  Mäletan seda valu ja kuidas mu jalad nägid välja nagu puupakud.
Mäletan oma viha mesilaste vastu.
Tagatippu, et ma nüüd kodus pidin jalgu ja käsi valutama, tõi mu vanaema sahvrist välja rästikuviina.
Teadsin seda pudelit küll, kus siksakiline rästik läbipaistvas vedelikus ulpis.
Judinad käisid alati üle, kui sahvrist meepurki tuues see pudel silma jäi.
Nüüd pidin selle pudeliga tõsisemalt silmitsi seisma.
Vanaema kangutas kartulikoorimisnoaga pudelilt plastik-korgi pealt ning sundis mul sõõmu võtma.
Minu keeldumist ja trotsi ei aksepteeritud.
Vanaema ähvardas, et ega ma muidu ei saavatki terveks, jalad jäävad pakkudeks alla ja kes teab, äkki suren hoopis ära.
Silmad kinni, võtsin hirmsast pudelist lonksu ja maitse oli veel kibedam ja hirmsam, kui olin ette osanud kujutada.
Läksin õhtul voodisse, kirusin mesilasi, nende pärast ma ju seda jubedust läbi elan.
Paar päeva hiljem olingi terve, ei tea kas sellest ussiviinast, aga igatahes oli ees hommik jälle lambad karja viia.

Läksin vanaisa garaaži, et kirves kaasa võtta, kui mulle jäi silma bensiini kanister.
Vanaisal oli vana villis, mille tarbeks ta linnast kanistritega bensiini varus.
Võtsin salaja väikse kanistri ja mõned riidekaltsud ja kirve.
Karjamaal raiusin taas põõsaid, tassisin oksahunniku karjamaa keskele ja lambad ümber põõsakuhja muretult söömas.
Mina aga läksin otsima neid mesilaste pesasid, leidsin ühtekokku kolm pesa.
Rebisin riidetüki kolmeks jupiks, kallasin bensiiniga üle ning igasse pesasse läks üks bensiini nuustak ning tuli otsa.
Kättemaks oli magus.
Vanavanemad ei saanud mu teost aimugi ning aastaid ei mõelnud ma selle peale enam.
Nüüd, tagasi mõeldes, on mul neist mesilastest kahju ning enese julmuse üle häbi.
Lapsed võivad olla ikka nii julmad.
