Taa lugu johtu nii 20 aastakka tagasi.
Ma olli sõs 7-8 aastaganõ, peris täpsähe ei mälehtägi inämb.
Oll suvi ja egä mu suvi näüdäs vällä sääne, et õkva ku kuul lõppi, pakõ ma uma asa ja esä vei mu Võromaalõ vanavanõmbidõ mano, kon ma näile kolmõs kuus abis ja seldsis pidi olõma.

Mu vanavanõmbidõ talo oll paksu mõtsa sisen.
Kõgõ ligembäni küläkotusõni oll 20 km.
Kõgõ ligembäni naabritaloni oll niisamatõ mitu kilomeetrit maad.
Maja ümbre oll mõts ja mii nurmõ.
Vanavanõmba elli sisseharinut maaello – eläjä ni põllutüü.
Sõpro mul muid olõ-õs, ku lamba, pini, kassi ni mutuga.

Egä hummok kell viis oll mullõ ette nätt võtta köögilavva päält vanaimä valmis pantu võiuleevä, aidan panni hindäle katõliitriliste plastikpudõlihe üten võtta kotontettüt taari.
Võti uma kolm karapinni ja lambakara.
Lätsimi mõtsatiid piten karamaalõ.
Lambidõ jaos oll kolm esi kotust karan olla ja näist üte pääl, nigu käsk oll ant, ollimi päävä är.
Ma pidi vahti pidämä, et lamba mõtsa ega vilja ei läässi.
Väikeist last tõmbas inämb iks mängmine ku päiv otsa mugu lambidõ vahtminõ ni tuu tarbõs olli mul uma kundsi.
Autokuuri alt haari üten vanaesä kirvõ.
Ku karamaalõ saiõ, sõs edimädse tunnikõsõ raiõ kõgõsugumaidsi puhmõ maaha ni nöörässi puhmukuha karamaa keskele, – nii sai tükk aigo rahun mõtsa piten ringi roita üten pinnega, ilma et olõs pidänü lambidõ peräst murõht tundma.
Lammas kõrd joba om sääne elläi, et ku täl süük om iin, ega tä sõs kohegi väega hulkma ei tükü.
Nii nä noskadi karamaa keskel puhmu-unikut ni ma sai rahun mõtsa tundma oppi.
A üts hummok johtu niimuudu, et vanaimä saat mu lambidõga tõõsõ karamaa pääle, mu jaos tundmalda maalõ, kon hariligult hoiõdi lehmi.
Puhmõ ma tuupäiv maaha es rao, kuna karamaa pääl oll hain nii lihhav, et tuud es lää mu arust vaia.
Ma olli üten võtnu uma pupi ja mänge näidega.

Ütekõrraga panni tähele, kuis lamba määgmä ja marutama naksi ja niida joosi ütest kotussõst tõistõ ja edesi-tagasi, õkva nigu olõs midägi johtunu.
Lätsi asja uurma ni astõ õkva kimalaisi pessä.
Sai peris kõrdapiten panda.

Karapäiv sai varrõmb otsa.
Mu jala olli mitmõ kotusõ päält paistõdu, käe niisama, selle et vihadsõ kimalasõ olli mullõ kõigipooli poksõ pandnu ja ka lamba olli uma osa saanu.

Paaris pääväs olli ma karaorjusõst päsnü ummi paistõduisi kässi ja jalgo peräst.
Mälehtä tuud hallu ja kuis mu jala näütsi vällä nigu puupaku. Mälehtä umma vihha kimalaisi pääle.
Peräkõrd, et ma pidi no koton jalgo ja kässi praavitama, tõi mu vanaimä sahvrist vällä rästiguviina.
Ma tiidse tuud pudõlit kül, kon tsakilidsõ joonõga siug läbipaistva leeme sisen upuskõli.
Kahmõ käve kõgõ üle sälä, ku sahvrist miipurki tuvvõn tuu pütõl silmä jäi.
No pidi ma tuu pudõliga tõsitsõmpa  silm silmä vasta saisma.
Vanaimä kangut kardokakuurmisõ väidsega pudõli päält plastik-korgi maha ni sundõ mu sõõmu võtma.
Mu ärütlemist ni jonni võeda es kuulda.
Vanaimä ähvärd, et ega ma muido ei saavatki terves, jala jäävä ala nigu paku ja kiä tiid, peräkõrd koolõ hoobis är.
Silmä kinni, võti hirmsast pudõlist klõnksi ja maik oll viil mõromb ja hirmsamb, ku ma olli mõistnu ette kujota.
Lätsi õdagu sängü, vannõ kimalaisi, näide peräst ma jo taad jälehüst läbi elä.
Paari päävä peräst olligi terve, ei tiiä kas tuust hussiviinast, a niivainii oll iin hummok lamba jäl karja viiä

Lätsi vanaesä autokuuri, et kirvõs üten võtta, ku mullõ jäi silmä pendsinikanistri.
Vanalesäl oll vana villis, mink tarbõs tä liinast kanistridõga pendsinni vidi.
Võti salahuisi väikse kanistri ja mõnõ rõivanärdso ja kirvõ.
Karamaa pääl raiõ jäl puhmõ, nöörässi ossaunigu karamaa keskehe ja lamba jäi puhmukuha ümbre süümä, nii et mitte üts murõ.
A ma lätsi otsma noid kimalaisi pessi, üttekokko sai kätte kolm pessä.
Kaki rõivatükü kolmõs jupis, vali pendsiniga üle ja ekkä pessä läts üts pendsininuustak ni tuli otsa.
Kättetasominõ oll makus.
Vanavanõmba es tulõ tuu päälegi, midä ma olli tennü, ja pallo aastakit es mõtlõ ma tuu pääle inämb.
Ku ma no tagasi mõtlõ, om mul noid kimalaisi hallõ ni umma hirmutüüd häbü.
Latsõ võiva olla iks nii ilmarmulda.
