Ühe  Eestis elava hollandlase tähelepanekud.
Esimene lugu.
Kuidas lipsust sai kikilips.
Hollandlane oli tulnud Eestisse juhtima ühte tööalast projekti.
Esinedes esimesel töökohtumisel oma eesti kolleegidele, pani ta üllatusega tähele, et  keegi ei  reageeri kuidagi tema ettekandele.
Ükskõik kuidas ta ka ei püüaks, istuvad kõik saalis surmtõsiste nägudega, ei kommenteeri tema ettekannet ega naera tema naljade üle.
Peale väikest vaheaega uuesti koosolekule naastes märkas hollandlane, et üks eesti kolleeg oli osavalt muutnud oma seni pika lipsu kuidagi kikilipsuks ja istub nüüd saalis uhke liblikas lõua all.
Hollandlasel oli tükk tegemist, et oma ettekannet naerma pahvatamata jätkata, samas kui kõik eestlased istusid kuidagi reageerimata tõsiste nägudega edasi.
Siiani mõtleb hollandlane vahel, et mis võis olla küll sellise kummalise lipsumuundamise eesmärk ja kas selles peitus eestlaste jaoks mingi ainult neile mõistetav salajane tähendus.
Teine lugu.
Milleks kasutada takso jaoks mõeldud raha takso jaoks, kui seda saab kasutada otstarbekamalt.
Olles mõnda aega juba Eestis töötanud, läks hollandlane koos oma eesti kolleegidega projekti raames, mille kallal nad koos töötasid, restorani õhtust sööma.
Peale õhtusöögi rahade oli kõigi jaoks ettenähtud ka raha taksoga kojusõiduks.
Õhtu lõppedes jagas hollandlane taksoraha välja, olles kindel, et nii on tagatud kõigi kolleegide turvaline kojujõudmine.
Oma suureks üllatuseks järgmisel  päeval oma kolleegidega vesteldes selgus, et ükski eestlane ei olnud kasutanud oma taksoraha kojusõiduks vaid kõik olid koju jõudnud ühiskondliku transporti kasutades.
Eestlaste jaoks oli arusaamatu, miks nad peaksid enda jaoks küllalt olulise summa kasutama taksosõiduks, kui seda saab kasutada hoopis millegi olulisema jaoks.
Peale järelemõtlemist otsustas hollandlane, et selline käitumine on tegelikult igati kiiduväärt ja eestlaste praktiline meel on imetlusväärne.
Kolmas lugu.
Mürgised metsmaasikad.
Võõrsil elades puutud paratamatult kokku ka kohalike kommetega.
Nii sai ka hollandlane Eestis elades teada, et eestlased, erinevalt paljudest välismaalastest, armastavad oma toiduvarusid täiendada metsas marjul ja seenel käies.
Nii ei läinudki palju aega, kui hollandlase eestlasest sõber viis ta metsa maasikale.
Hollandlane olles uhke, et ta teeb midagi sellist, mida ta kunagi enne oma elus polnud teinud, otsustas helistada ja rääkida sellest ka oma emale.
Ema, kuuldes poja uudist, kohkus aga tõsiselt ja palus tal koheselt oma tegevus lõpetata, kuna tema teada on osad metsas kasvavatest maasikatest mürgised.
Eestlasest sõber oli sellise arvamuse avalduse peale enam kui üllatunud.
Praeguseks hindab hollandlane võimalust viibida puutumatus looduses väga kõrgelt ja peab seda üheks Eesti oluliseks eeliseks ja võluks teiste riikide ees.
 
Neljas lugu.
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
Olles taas võõrustamas Hollandis ühte eestlast, oli hollandlasel vaja organiseerida tema transport ühest linnast teise.
Selle töö palus ta ära teha oma pojal.
Järgmisel päeval tuli poeg isa juurde ja ütles, et edaspidi ta enam eestlasi sõidutama nõus ei ole.  Isa imestunud küsimuse peale vastas poeg, et eestlane oli tulnud, istunud autosse, öelnud tere ja oma nime ning seejärel vaikinud kangekaelselt kogu pooleteist tunnise sõidu vältel.
Sihtkohas öelnud aitäh ja lahkunud.
Hollandlase poja jaoks olnud need poolteist tundi täielikku vaikust väga raskesti üleelatavad, kuid eks eestlane käitunud nii nagu käsib eesti vanasõna, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld.
