Esimest korda viibisin Eestis purjetuspraktikal, kui meie purjekas ”Medvedjev” sisenes Pärnu sadamasse.
Mind pani imestama tänavate puhtus, Audrey Hepburniga sarnased ilusad tüdrukud, aedade ja õunte rohkus.
Muidugi ei mõelnud ma, et millalgi seon oma saatust Eestiga…
Ma õppisin mereväe tehnikumis Rostov-Donil, hiljem sõitsin merd Vaiksel ookeanil, käisin Jaapanis ja Hiinas, Kamtshatkal ja Alaskas, siis, jättes maha Vladivostoki, siirdusin Moskvasse, et õppida Gorki nimelises Kirjandusinstituudis.
Pärast instituudi lõpetamist ei suunatud mind riiklikult tähtsale tööle, nagu mu õpingukaaslasi, kuna ma ei olnud parteilane.
Samal ajal, minu suureks vapustuseks, sain ma teada, et kauges lapsepõlves olin kaotanud oma vanemad ja mind kasvatasid kasuvanemad, kelle perekonnanime ma kandsin.
Loomulikult oli tarvis välja uurida, kes ma olen, aga kõigepealt oli vaja leida töö, et edasi elada.
Hakkasin maad uurima sadamalinnades, aga imekspandavalt ei aidanud kaks diplomit ei Murmanskis, Kaliningradis ega Riias.
Tallinnas lõppesid mu viimased rahad ja istudes pingil Balti jaamas, arutlesin, mida teha – kas olla või mitte olla, aga kui olla, siis kuidas? Abiks tuli noormees, kes istus ja suitsetas mu kõrval, soovitades minna tööle Balti Raudtee Ehitusele, mis asus kohe sealsamas.
Ja, imelik, kuidas jällegi võib minna – mind võeti tööle, teda mitte…
Niisiis hakkasin ma tööle monteerijana raudtee ehitusel, omades kahte kõrgemat haridust.
Niisugune oli nõukogude tegelikkus.
Loomulikult kavatsesin ma Eestist lahkuda, niipea, kui leian tööd oma erialal.
Elades nüüd uuel maal, imetlesin üha rohkem, kuidas see maa oli pärast tuhandeaastast võõramaist rõhumist suutnud säilitada oma keele, rahvuslikud tavad, uhke eneseteadvuse.
Juhuslikult, nii nagu elus võib minna, tutvusin ma Võsul ilusa eesti tütarlapsega ja loobusin mõttest ära sõita.
Seda enam, et sõita polnud ju kuhugi ja meil sündis laps.
Muuseas, kui tekkis kodakondsuse küsimus, ei olnud mul kahtlustki ja nii sai väike jahe Eesti mu teiseks kodumaaks.
Oma pärisvanemate jälgi otsisin ma ka, sain teada, et sündisin Adõge – Halli külas Karatshajevo – Tsherkassi autonoomses oblastis, et mu isa oli päritolult ukrainlane, ema poolatar, aga üldiselt olid nad kubaani kasakad.
See on aga omaette jutt; ma kirjutasin sellest oma romaanis ”Romanss sinisilmse Eestiga”, mille kirjutamist alustasin töölisühiselamus doomino-mängu plõksutuste saatel ja lõpetasin, olles meresõidul laeval ”Frederik Chopin”.
Merele naasesin ma perestroika ajal, kui viisade saamine muutus lihtsamaks.
Jällegi pidin ma läbima tee nooremast tüürimehest kuni kaugesõidu kaptenini.
Lõpetasin oma  ”odüsseia” konteinerlaeval ”Kursk” ja ”Muuga”, mis veel praegugi tegutsevad suures ookeanide-merede teatris.
