Edimäst kõrd näi Eestit puroga sõitmisõ praktigal, ku mi purolaiv ”Medvedjev” sõit sisse Pärno pristanihe.
Minno panni imehtämä puhta huulidsa, Audrey Hepburni muudu ilosa tütrigu, ja ku pallo oll aido ni ubinit.
Muidoki ma es mõtlõ, et kunagi köüt saadus mu Eestiga kokko…
Ma opõ mereväe tehnikumin Rostovin Doni veeren, ildampa sõidi merd Vagadsõ ilmamere pääl, käve Jaabanin ja Hiinan, Kamtšatkal ja Alaskan, sõs, jätnü maha Vladivostoki, lätsi üle Moskvahe, et oppi Gorki-nimelidsen Kirändüsinstituudin.
Päält instituudi lõpõtamisõ es saadõta minno tähtsäle riigitüüle, nigu tõisi mukka üten opjit, selle et ma olõ-õs partein.
Samal aol raput minno kõvastõ teedäsaaminõ, et ammutsõn latsõiän olli ma ilma jäänü umist  vanõmbist ja minno kasudi kasuvanõmba, kink perrenimme ma kanni.
Muidoki oll vaia vällä uuri, kiä ma olõ, a kõgõpäält tull löüdä tüü, et edesi ellä.
Naksi maad kullõma sadamaliinon, aga, ime kül, kats diplomit es avida es Murmanskin, Kaliningradin ega Riian.
Talliinan lõppi mu viimädse raha ja ma istõ pingi pääl Balti jaaman ni märge, midä tetä – kas olla vai olõmalda jättä, ja ku olla, sõs kuimuudu? Abis tull nuurmiis, kiä istõ ja tekk suitsu mu kõrval; tä pakk vällä, et ma lääsi tüüle Balti Raudtii Ehitüsele, miä oll õkva säälsaman.
Ja, imelik, kuis jälki või minnä – minno võedi tüüle, timmä võeda-s…
Nii ma sõs naksi tüüle montiirjä ammõtin raudtii-ehitüse pääl, hindäl kats korgõtkoolitust olõman.
Sääne oll nõukogudõ ao elo periselt.
Muidoki oll mul plaanin Eestist är minnä niipia, ku ma lövvä tüüd umal alal.
Nüüd vahtsõl maal ellen imehteli ma kõrrast inämb, kuis seo maa oll pääle tuhandõt aastakka võõramaist maahasurbmist joudnu alalõ hoita uma keele, rahva ummamuudu kombõ, uhkõ hindätiidmise.
Johusligult, nii nigu elon või minnä, sai ma Võsul tutvas ilosa Eesti tütärlatsõga ja jäti maha mõttõ ärsõitmisõst.
Pääleki ku sõita es olõ jo kohegi ja meil sündü lats.
Muusiän, ku tull mõtõlda kodakundsusõ pääle, es olõ mul kahtlustki ja nii sai väikust jahhest Eestist mu tõõnõ kodomaa.
Ummi perisvanõmbidõ jälgi ma otsõ kah, sai teedä, et ma sündü Adõge-Halli külän Karatšai-Tšerkessi autonoomilidsõn oblastin, et mu esä oll sündünü ukrainlanõ, imä poolakõnõ, a kokkovõttõn olli nä kubani kasagu.
A tuu om umaette jutt; ma kirodi tuust uman romaanin "Romanss sinisilmälidse Eestiga", mink kirotamist ma alosti tüüliisi ütiselämisen, kõrvon doominomängo plõksutaminõ, ja lõpõdi meresõidu aigo laiva pääl nimega "Frederik Chopin”.
Merele tagasi joudsõ ma perestroika aigo, ku viisadõ saaminõ läts kergembäs.
Jälki pidi ma läbi käümä tii noorõmbast tüürimehest kooni kaugõsõidu kaptõnini.
Lõpõdi uma "odüsseiä" konteinerlaivo pääl nimmiga "Kursk" ja "Muuga", miä viil parhilla toimõndasõ üle ilma suuri ja väikside merri tiatrin.
