Mu nimi om Alexander Magnus Skjorshammer.
Ma olõ 48-aastaganõ ja elänü maailman mitmõn paigan (Norran, USA-n, Brasiilian, Roodsin), mul on Ameeriga ja Roodsi kodakundsus ja elämisluba Eestin.
Edimäst kõrd ma kuuli eestläisist ja Eestimaast uma imä käest, kiä kasvi üles Roodsin ni timä naabri olli eestläse.
Perän, ku ma olli tudõng ja reise Hispaanian, näimi sõbraga opilaisi parki hoobis võõra lipuga.
Mi lätsi lähkohe ja uurõ kost nä peri omma.
Saimi teedä, et tuu oll Eesti ja kogoti allkirjo, et Eesti  saasi tagasi umaette riigis.
Esihindäst mõista mi anni uma allkirä.
Ummamuudu nalakas lugu jo, selle et ma ei olõs ilman usknu, et ma nakka peränpoolõ õkva tuun riigin elämä!
1995, ku ma viil Brasiilian tüüdi, sai ma tüüpakmisõ Eestihte.
Eestin oll parrahe suvi, ku ma siiä tulli.
Kõik oll halas ja väega illos.
Eesti oll tuudaigo mu jaos tõtõstõ miiliköütjä kotus, kuna kõik oll muutumisõ pääl.
Ma olõ-i elon üttegi riiki nii kipõstõ kasuman nännü, – ehitedi vahtsit huunit, tekkü vahtsit puutõ.
Ka eestläse olli väega lahkõ ja näid tõmmasi tõõsõ kultuuri.
Eesti keele sai ma selges inemiisiga kõnõldõn, võti ka kursuisi.
Rassõ johus oll tuu, et kõik eestläse tahi mukka inglüskiilt kõnõlda! Tull vällä, et kõgõ kergemb oll kõnõlda latsiga, – nimä tahi kõnõlda mukka jo eesti kiilt ja pääle tuu kõnõli viil ka aigopiten.
Üts talv Vanaliinan Raatusõ platsi pääl, tundsõ ma tõtõstõ, kuis taa maa mullõ miildüs.
Oll jouluturg ni kuur laul, kuus oll är ehit, küdseti umma süüki, verivorstõ ni hapnit kapstit, juudi hõõgavat veini.
Lumi oll maan, nuu olli mu tävvelidse joulu!
Parhill om mu kõgõ armsamb liin Verska.
Sääl om väega vaganõ ni sääl om pallo ilosit järvi.
Kõgõ astu ma sisse Seto tsäimajja, kon ma süü pliine miiga ja juu küümnetsäid.
