Minu keskkoolis Tartus oli üks väga karmi olemisega keskealine kehalise kasvatuse õpetaja, perekonnanimega Palk.
Palk oli tundides nõudlik ja mitte just ülemäära sõbralik, kuigi kuuldavasti oli ta tundidest väljaspool üsna heatahtliku ja lõbusa olemisega.
Ta oli Afganistani sõja veteran ja see oli kindlasti jätnud temasse oma jälje.
Ükskord kohustati õpilasi emakeele tunnis koostama ajaleht ja selleks oli vaja teha intervjuusid.
Keegi otsustas intervjueerida Palki ja küsiti tema elu suurimat saavutust.
Vastus oli „katsin üksinda snaipritulega oma rühma 24 tundi järjest“.

Täiskasvanuks saades kohtasin üsna sageli Palki linna peal, tavaliselt purjus.
Ta liikus enamasti ringi kaitseliitlaste ja teiste „sõjarditega“.
Siis nägi teda rohkem päevasel ajal kas koos ühe naisterahva, lapsevanki või mõlemaga.
Ühel päeval kuulsin, et minu ajalooõpetaja on surnud.
Kuigi tegu oli küllaltki soliidse meesterahvaga, olevat ta järsku hakanud jooma ja kusagil tööreisil ütles hotellitoas tema süda üles.
Mõnda aega hiljem kuulsin, et Palk olevat ennast üles poonud.

Ei osanud neid kahte lugu seostada, kuid hiljem selgus, et ka ajalooõpetaja olevat Afganistani veteran ja nad olevat Palgiga suured sõbrad olnud.
Palk elas väidetavalt sõbra surma raskelt üle ja see võis olla ajendiks tema enesetapul.

Tegu on minu jaoks huvitava looga, mis laseb heita pilku keerulisele olukorrale, millest paljud sõjast tulnud noored mehed tollal ennast leidsid.
Kuna sel ajal ei pakutud veteranidele tuge ega nõustamist, pidid nad oma probleemidega ise hakkama saama, sageli edutult.
