Olen juba aastaid kalade vastu huvi tundnud ja muretsesin paar aastat tagasi endale 230 liitrilise akvaariumi.
Minu lugu on ühest cikliidide paarist, kes oli asjata proovinud saada järeltulijaid.
Nende mari söödi teiste kalade poolt ära juba tavaliselt kolmandal päeval.

Nüüd oli see hallitriibuline cikliidipaar jälle marja lasknud.
Sel korral panin väikse vörguga kaetud raami kummuli akvaariumi pöhja ja kivi, millele mari oli lastud, selle sisse.
Vähemalt mingi kaitse ablaste rivaalide vastu! Möni minut kaheldi, siis aga ujus emakala sinna sisse ja hakkaski hauduma.
Paari päeva pärast sain näha seda kauaigatsetud pilti, kus kalavanemad oma saja poja parve keskel  valvasid.
Keegi ei tohtinud lähedale minna.
Kalamaimud olid aga nii uudishimulikud, et ujusid ise veidi eemale uut maailma uudistama.
Teised kalad olid vahetus läheduses juba ammu pidusöömaaja ootel.
Iga päevaga jäi maime vähemaks.
Ja iga päeva ja ööga muutusid vanemad väsinumaks.
Riputasin oma vörguga kaetud raami nüüd akvaariumi siseserva külge, tekitades samas vees väikese basseini, kuhu teised kalad lähedale ei saanud.
Püüdsin kümmekond maimu kinni ja toitsin neid spetsiaalse toiduga.
Imelik aga, et ei aidanud see, et oli sama vesi ja õige söök, - ilma vanemateta olid kalakesed nii önnetud ja surid väga kiiresti.
Ootasin veel päeva ja kuna kalu jäi vanemate ümber pidevalt vähemaks, kordasin jälle oma eksperimenti,  lootes, et ehk 10- päevastena suudavad nad nüüd ise hakkama saada.
Aga ka need maimukesed surid.
Vahe oli seega vaid suremise kvaliteedis.
Nii otsustasin poegadel lasta surra vabaduses oma ödede-vendade ja vanemate keskel.

Oli kurb näha kalavanemate visa aga lootusetut vöitlust.  Löpuks tegid teised kalad neile lihtsalt julma riigipöörde, - vallutati nende kodune territoorium ühe puutüki ja kivi vahel.
Uus vallutaja- suur pruun cikliid teeskles, et on kalaema ja lösutas end vastu maad, et teise kala poegi kivi alt välja meelitada ja seejärel nad nahka pista.
See oli jube vaatepilt...
Kalavanemad ise kolisid akvaariumi teise otsa.
Nad olid siiski paar maimu mingil müstilisel teel  endaga kaasa saanud.
Aga mida enam need arenesid, seda kaugemale julgesid nad ujuda, mis tähendas kindlat surma ärasöömise läbi.

Ühel õhtul ujusid vanemad juba pinnavetes, - sain aru, et nad olid lõplikult alla andnud ja polnud enam, mida kaitsta ja valvata.
Äkki märkasin üht pisikest kalamaimu paralleelselt akvaariumi seinaga hiilides ujumas.
Ka kalaema märkas oma poega ja proovis tema poole ujuda, see põgenes aga nii kiiresti, kui suutis, teadmata, et see tagaajaja oli ta oma ema.
Läksin magama tahtes uskuda, et on siiski üks tugev kalamaim, kes ehk kuidagi elama jääb.
Hommikul ootas mind üllatus, - kalaema kaitses jälle usinasti kolme maimukest, kes kuidagi öö jooksul kivide alt ema alla olid jöudnud.
Ja kõik algas jälle uuesti.
Jälle päev läbi meeleheitlikku kaitsmist ja päeva lõpuks oskasid maimud nii hästi ujuda, et olid ema alt väljas.
Ja ära söödud.
Mis selle loo puhul mind köige rohkem jahmatas, oli see iseenesestmõistetavus, millega vanematepaar hakkas jälle omavahel paaritumismänge mängima ja riigipöörde korraldanud kalad olid jälle endiselt aktsepteeritud kaaslased.
 Loodus on kummaline...
Tundus, nagu röövkalad oleksid vaid öelnud: vabandust, sel korral olime meie need, kes oma kõhud te poegi täis sõid, järgmisel korral on ehk vastupidi.
Tundus, nagu kõik oleks olnud vaid näitemäng, väike vahepala, ”kes keda”, et elu omasoodu jälle edasi kulgeks.
