VII sajandi keskpaigas sai Idamaades ja Kesk-Aasia riikides vaimsete väärtuste, eneseteadvuse ja -austuse aluseks islam.
Sellest tulenevalt oli kommete ja traditsioonide tundmine ja järgimine iga inimese kohus päritolust ja sotsiaalsest staatusest olenemata.
Siinjuures on huvitav, et sageli põimusid neis kommetes ja tavades islamile omased jooned hoopis iidsemate, maagiale omaste joontega.
Islami vastuvõtmisega tegid need aga läbi muutuse, ja usbekkide elu loomulikuks koostisosaks said moslemi usukombed.
Oma rahva, isbekkide peale mõeldes meenuvad mulle kaks mõistujuttu.
Need on mulle nii-öelda naha alla pugenud.
 “Padišah ja aednik” kõneleb, kuidas kord sõitis padišah mööda aiast, kus vanem mees istutas parasjagu virsikupuud.
“Kuule, vanamees, sinu elu kaldub juba loojangu poole, sa ei jõua enam ära oodata selle puu vilju.
Milleks siis see vaev ja hool?” küsis padišah.
“Ma muidugi tean, mida sa mulle nüüd vastad,” jätkas ta.
“Et meie esivanemad nägid vaeva meie nimel, ja meie peame tööd tegema oma järglaste tarvis.
Aga ütle, kas on siis mõtet mõelda minevikust, mis ammugi on kadunud aegade hämarusse?
Või kas on mõtet mõelda tulevikule, mille udust selginemine võtab veel aega?
Sest tegelikult kuulub ju meile ainult olevik?”
Ja vanake vastas: “Kuidas oleksidki sina, võimumees, võimeline mõistma aednikku? Sa ei taha meenutada minevikku – tähendab, see on sul olnud niisugune, et parem poleks sellist olnudki.
Sa ei taha mõelda tulevikule – tähendab, sa kardad seda.
Nii et ma ei kadesta hoopiski sinu olevikku!”.
Teine mõistujutt pajatab eeslist ja hobusest, kes turult kodu poole teel olid: eesel ülepea koormatuna, hobune aga kappamas kergel sammul tema kõrval.
Poolel teel eesel väsis ja palus hingeldades hobust: “Ole sõbraks ja aita, võta osa koormast endale.”
Hobune ei teinud kuulmagi.
Veidi aja pärast palus eesel jälle: “Ma enam ei suuda, aita!”
Pärast kolmandat abipalvet vastas hobune: “Olgu, ma võtan midagi ka enda peale: sina vea koormat, mina hingeldan sinu eest...” Eesel astus veel kümmekond sammu ja langes oimetuna maha.
“Tõuse ometi üles, armas,” anus teda peremees, aga eesel ei olnud selleks võimeline.
Teha polnud midagi.
Peremees võttis kätte ja laadis kogu koorma eesli seljast ümber hobuse selga.
Nüüd kappas eesel kergel sammul, hobune aga hingeldas ja puristas kahe eest.
“Vaat niimoodi elus ongi,” sõnas peremees.
“Kui sina aitad teisi, aidatakse ka sind...”
