VII aastagasaa keskpaigan sai Hummogumail ja Kesk-Aasia riigen vaimuväärtüisi, hindätiidmise ja -avvostamisõ põhas islam.
Tuust tull, et kombidõ ja perändüse tundminõ ja noidõ perrä käümine oll egä inemise kohus, ütskõik kinkast tä peri oll vai määntsest ütiskundlidsõst saisusõst.
Tuu man pand mõtlõma, et sagõhõhe olli noidõ kombidõ ja pruukõ man islamilõ umadsõ joonõ läbi kasunu hoobis muistidsõmbidõ, nõidusliidsi juuniga.
Aga üten islami vastavõtmisõga võti ka nuu tõõsõ näo, ja usbekkõ elo loomuligus osas sai muslimi usu kombõ.
 Uma rahva, usbekkõ pääle mõtõldõn halgahtasõ mullõ miilde kats mõistusi juttu.
Neo omma mullõ nii-üldä naha ala tüknü.
"Padišahh ja aidnik" kõnõlõs, et ütskõrd sõit padišahh müüdä aiast, kon üts vanõmb miis pand parrahe kasuma persigupuud.
"Kuulõ, vanamiis, su elo kallus joba jumalihe, sa jovva-i inämb taa puu viljo är uuta .
Misjaos sõs seo vaiv ja huul?" küsse padišahh.
"Ma muidokina tiiä, midä sa mullõ no vasta ütlet", kõnõl tä edesi.
"Et mi vanavanõmba näi vaiva mii peräst, ja mii piät tüüd tegemä ummi peräntulõjidõ jaos.
A ütle, kas om sõs mõtõt mõtõlda minevigu pääle, miä ammukina om kaonu aohämärikku?
Vai kas om mõtõt mõtõlda tulõvigu pääle, minka lätt viil aigo, kooni tä undsõst vällä kasus?
Selle et periselt om jo meil käen õnnõ olõvik?"
Ja vanakõnõ ütel vasta: "Kuis võit sa, võimumiis, ülepää arvo saia aidnigust? Sa taha-i meelüskellä minevikku – tähendäs, tuu om sul olnu sääne, et parõmb olõs jäänü olõmalda.
Sa taha-i mõtõlda tulõvigu pääle – tähendäs, sa pelgät tuud.
Nii et ma olõ-i ammuki kadõ su olõvigu peräst!"
Tõõnõ mõistusi jutt pajatas esselist ja hobõsõst, kiä astõ turu päält kodo poolõ: essel ülepää rassõ kuurma all, a hobõnõ kapjaman kerge sammuga timä kõrval.
Poolõ tii pääl essel vässü är ja pallõl hähkäten hobõst: "Olõ sõbõr ja avida, võta osa kuurmat hindäle."
Hobõnõ es tõrgahtugi.
Veitü ao peräst essel pallõl jälki: "Ma inämb ei jovva, avida!"
Pääle kolmandat appikutsmist kost hobõnõ: "Olku, ma võta midägi ka hindä pääle: sa viä kuurmat, ma tehi su iist..." Essel astõ viil vast kümme sammu ni sattõ hoimussilla maha.
"Nõsõ ummõht üles, kallikõnõ!" pallõl perremiis timmä hallõldõ, aga esselil olõ-õs tuu jaos joudu.
Olõ-õs midä tetä.
Perremiis võtt ja laatõ terve kuurma esseli säläst ümbre hobõsõ sälgä.
No kabjas essel kerge sammuga, a hopõn hähkät ja pruuskõ katõ iist.
"Kae niimuudu taa elo omgina", kitte perremiis.
"Ku sa tõisi avitat, sõs ka sinno avitadas."
