Rootsi põgenemise lugu.
Minu vanemad oli ühed nendest, kes Teise Maailmasõja ajal Rootsi põgenesid.
Eestis elasid nad Haapsalu lähistel ja tegelesid põllumajanduse ja karjakasvatusega.
Mingit põgenemist ei olnud neil planeeritud, kui ootamatult isa vend neile külla sõitis ja teatas, et olukord on ohtlik ja tema oli otsustanud põgeneda.
Vennad olid lähedased ja teineteisele lubanud, et kui sõda peaks tulema, hoiavad nad kokku, isegi, kui peaks oma maa maha jätma.
Seega pakiti asjad juba samal õhtul.
Onu oli kõik korraldanud.
Kaks paati ootasid sadamas.
Turvalisuse tõttu alustasid mu vanemad sõitu varem ja kokkuleppe kohaselt pidid nad Rootsi pinnale jõudes kohtuma, et sealt siis koos onu sõbra juurde minna, kes neid alguses peavarjuga aitama pidi.
Olen oma ema päevikust lugenud sellest põgenemise ööst, sellest hirmsast hetkest, kui nad onu Rootsi sadamas ootasid, ja kui lained lõpuks ühe paadi vastu sadama seina viskasid.
Paati oli kinni jäänud onu kott! 
Venna kaotus oli valus, aga pidi kuidagi edasi elama.
#Isa teadis, kus onu sõber elas.
Esimesed ööd veetsid nad seal, kuni isa leidis endale töö.
Kaasa võetud säästudega osteti äbarik korter, ajapikku muutus aga nende elujärg paremaks ja siis sündisin mina.
Nüüdseks on mu vanemad surnud, mina aga elan Eestis koos oma naisega, kes ka Rootsis sündinud eestlane on.
Oleme naisega mõlemad huvitatud eesti keelest ja kultuurist.
Kuna mu vanemad meile eesti keelt olid õpetanud, ei olnud meil siin raske kohaneda.

Vanematest on mul alles ema päevik, mida lugedes olen ma, tugev Eesti mees, mitmeid kordi nutma hakanud.
