Ruutsi pagõmisõ lugu.
Mu vanõmba olli üte noist, kiä tõõsõ ilmasõa aigo Ruutsi pagõsi.
Estin elli nä Haapsalu lähüksen, arõ põldu ja pei karja.
Määnestki pagõmist näil plaanit es olõ, ku esä veli näile uutmalda küllä sõit ja teedä and, et sais om ohtlikanõ ja timä om otsustanu pakku minnä.
Vele olli ligidädse ja tõõnõtõõsõlõ lubanu, et ku sõda piässi tulõma, hoitva nä kokko, esiki ku piässi uma maa maha jätmä.
Nii et asa panti kokko joba tuusama õtak.
Lell oll kõik kõrda ajanu.
Kats loodsikut oodi sadaman.
Julgõolõmisõ mõttõn naksi mu vanõmba innemb sõitma ja kokkolepmise perrä pidi nä kokko saama, ku Roodsimaalõ joudva, et sääl sõs ütenkuun lellä sõbra mano minnä, kiä näid edeotsa päävaroga avitama pidi.
Ma olõ uma imä pääväraamatust lugõnu tuust pagõmisõ üüst, tuust hirmsast silmäpilgust, ku nä Roodsi sadaman lellä oodi, ja ku lainõ peräkõrd üte loodsigu vasta sadama saina visksi.
Loodsikuhe oll kinni jäänü lellä kott!
Vele kaotaminõ oll hallus, a kuigi pidi edesi elämä.

Edimädse üü olli nä sääl, kooni esä umalõ tüü löüd.
Üten võedu rahaga ostõdi kehväkene kortin, a aigopite läts näide elojärg parõmbas ja sõs sündü ma.
Nüüdetses omma mu vanõmba koolnu, a ma elä Estin üten uma naasõga, kiä om kah Roodsin sündünü estläne.
Meid mõlõmbit naasõga tõmbasõ esti kiil ja kultuur.
Et mi vanõmba meile esti kiilt olli opõnu, es olõ meil rassõ tan är harida.

Vanõmbist om mul alalõ imä pääväraamat, mink lugõmisõ man olõ ma, kõva esti miis, mimit kõrdo ikma naanu.
