Ümber maailma
Mul on maailma parim sõber.
Ükskõik kuhu ta ka läheb, ikka võtab ta minu kaasa.
Juba üheksasena rändasin temaga koos ilmas ringi.
Me avastasime uusi paiku ja kohtasime uusi inimesi.
Ta kandis minu eest hoolt, ostis mulle, mida iganes tahtsin.
Iga seiklusretke lõpus kinkis ta mulle legosid, sest mulle legod meeldisid.
Varsti oli mul neid palju.
Ma võtsin nad kõik alati kaasa, kui seiklema läksime.
Mul oli nende jaoks suur kast, et nad kaduma ei läheks.

Olime nädalaid kodust ära, vahel isegi kuid.
Meil oli alati kindel eesmärk, koht, kuhu pidime jõudma.
Et sinna jõuda, tuli rännata läbi paljude maade.
Ma aitasin teda alati teel eesmärkideni.
Kui ta ära väsis, laulsin talle laule, jutustasin lugusid jne.
Me jutustasime iga päev teineteisele lugusid ning alati sain temast ja ta seiklustest midagi uut ja huvitavat teada.
Nägime imetlusväärseid kohti.
Oli unustamatuid hetki.
Ma tõin kõikjalt kaasa mälestus-esemeid.
Mul oli suveniir igast külastatud paigast.
Kivi, ajaleht, ajakiri...

Mul on meeles eri riikide lõhnad.
Mäletan teid ja hooneid, maastikke ja inimesi.
Maailm oli mulle nagu kodu, mitte mõni kindel paik, muidugi, sest me olime kogu aeg liikvel.
Aga ma tundsin end koduselt ja hästi seal, kus olin koos temaga.
Neljateistkümneselt olin kogu Euroopa läbi rännanud.
Olin käinud paljudes kohtades, näinud palju asju.
Meenutan hellusega iga paika ja paigakest, nende hõngu.
 
See maailma parim sõber, see sõber on mu isa.
 Isa armastab oma ametit.
Ta tahtis olla autojuht, kuid selleks, et peret ülal pidada, pidi ta töö heaks ohverdama meile mõeldud aja.
Muud võimalust polnud.
Nii siis oligi, et selle asemel, et mind koju jätta, võttis ta mu kaasa.....
