Ma osalesin õpilasvahetuses „Creativity“, kuhu tulid Kreekas kokku inimesi 12 riigist.
Otsiti erinevat tüüpi loomingulisi stsenaariumeid.
See kestis 10 päeva ja selle aja jooksul sõbrunesin ühe grupi eestlastega.
Rääkisime palju Eestist ja selle probleemidest Nõukogude Liidu ajal, samuti eesti keelest, enamasti kui raske see on ja millised on ropud sõnad.
Olin Eestit ainult kaardilt näinud, seega oli see kõik minu jaoks väga huvitav.
Need 10 päeva said läbi ja ma lubasin, et ma kindlasti külastan oma eesti sõpru.
Paar päeva hiljem üllatasid nad mind lennuki piletiga Eestisse.
Vaatamata sellele, et olin Londonis, tagasi kodus, olnud vaid paar päeva, ei mõelnud ma hetkekski, et seda piletit vastu ei võtaks.
Ma armastan reisimist ja olin andnud lubaduse neid külastada.
Ainuke probleem oli see, et see oli ühe otsaga pilet.
Õnneks oli mu agentuurileping lõppemas ja ajastus oli seega õige.
Ma ütlesin hüvasti elule Londonis ja hakkasin valmistuma eesolevaks uueks seikluseks.
Saabudes Tallinna lennujaama oli mu esimene mõte -  kurat, siin on külm.
Ma ei pakkinud  vastavalt ilmale ja siis öeldi veel mulle, et ilm pidi veel ainult hullemaks minema ...koos kõige selle lumega!
Ma ei osanud keelt ja mul ei olnud tööd.
Hakkasingi tööd otsima ja kandideerisin ühele kohale, kuhu mind kutsuti ka intervjuule.
Enne kui mind intervjueeriti,  küsis keegi, et kust ma tulen ja mida ma teen siin Eestis.
Ta ei olnud nimelt kunagi varem „niggerit“ oma silmaga näinud (mida oli mul väga veider kuulda).
Praegu, kui sa ükskõik kus mujal maailmas kutsud mustanahalist inimest „niggeriks“, siis see on solvav (enamikele tumedanahalistele inimestele), aga ma ei hoolinud sellest nii väga.
Kahjuks ma ei saanud seda tööd.

Ühel teisel juhtumil olin toidupoes, kui järsku täiesti suvaline tüüp otsustas mulle karjuda solvavaid/rassistlikke kommentaare, kutsudes mind räpaseks, mustaks, nilbeks, kõike eesti keelseid diskrimineerivaid kommentaare kellegi teistsuguse nahavärviga inimese vastu.
Turvamees ei teinud selles osas midagi, kõik poes vaatasid mulle otsa oodates mingit reaktsiooni ja ma pöörasin oma sõbra poole ja palusin tal mulle kõik öeldu ära tõlkida ning jätkasin sisseoste, sest mõistsin, et tegu oli lihtsalt ühe kitsarinnalise väheharitud inimesega.
Enamus raskuseid, millega ma põhiliselt Eestis alguses kokku puutusin oli tegemist minu nahavärvi ja keelebarjääriga.
Enamikes riikides lastakse sul välismaalasena õppida keelt tasuta ja siia tulles oli pisut šokeeriv, et ma pidin kandideerima ja maksma palju raha, et õppida eesti keelt.
See polnud küll minu jaoks probleem, aga siis ma avastasin,et 14 käänet on liiga palju ja kellel nende õppimiseks veel aega on.
Aga mulle meeldib mõelda, et ma harin ennast ise, kuulates kõnelusi ja korjates üles kindlaid sõnu, olgu see nii hull, nagu kõlab.
