Lembitu lugu
Oli 1941. aasta suvi.
Olin siis 14-aastane.
Meile eestlastele armastatud vabariiki siis enam ei eksisteerinud.
Meie rahva üle valitses Stalin! Minu kodus Karjakülas tegutsesid Punalätlased (punaarmee hävituspataljon).
Süttisid esimesed talumajad, kusagil tapeti kohalikke talupoegi.

Juulikuu teisel poolel koondati Maima talu õuele 12 meest ja naist ning küüditati läti sõdurite poolt Koluküla suunas.
Päev, mil meid kodust lahkuma sunniti, oli juulikuu kahekümne kaheksas kuupäev.
Küüditatute rivi tee viis Kolukülla Tebeni talu heinaküüni, kus meid valvati kaks ööpäeva.
Kolmandal päeval suunati meid veel paari kilomeetri võrra edasi Mardiaru talu viljaküüni.
Lamama pandi meid küüni ühes otsas põhuga kaetud põrandale.
Küüni külgmistel ukseavadel valvasid meid relvastatud noored läti tšekistid.

Saabuv öö uues asupaigas oli üsna rahutu.
Oma kodu, Karjaküla, poolt kostis lahingumüra.
Lauapragude vahelt hiilides nägime põlevate taluhoonete tulesambaid, oli üksikuid plahvatusi.

Algava 31. juuli päeva hommikul viidi isa ja vend küünist välja.
Keskpäeval kostsid paugud juba üsna lähedalt.
Muutusime ärevaks.
Vennanaine Linda püüdis valvuritelt teada saada, mis ikkagi seal väljas toimub.
Kuid nende pilgud olid jäiselt külmad ja suud jäid tummaks.

Pärast lõunat talutati isa kahe „punaküti“ vahel küüni.
Mäletan, kuidas Linda nõudis isalt tungivalt selgitust Eduardi kohta.
Lõpuks vastas isa vastu tahtmist lühidalt: „Eedu sai põgenema, tulistati, kuid ei saadud pihta.“ Meist keegi seda väljapressitud vastust ei uskunud...
(Hiljem saime majaelanike nähtu põhjal teada, kuidas Eduardi saunast läbipekstu ja nõrgana välja lohistati, umbes 100 meetrit eemale kõrge jõekalda peale näoga vee poole püsti upitati ja siis viie timuka poolt nagaanidest surnuks tulistati.) Ootasime kõik kümnekesi enda järjekorda.
Isa pikutas meie keskel üle näo tõmmatud pintsaku all.
Ei ta rääkinud ega maganud, oli kuulda vaid ohkeid.

Sama päeva õhtul, kella üheteistkümne ajal, tuldi mitme mehega ja virutati isale jalahoop ja tiriti meie juurest ära.
Ta oli sokkides, pintsak õlgadel – nii viidi isa meie juurest välja, küünist kaugemale.

Kostsid paugud ...
Mäletan, väljas oli videvik ja vaikus.

Meie jaoks oleks nagu kogu sõda lõppenud..
